See nädal, täpsemalt siis 26 jaanuar, oli Austraalia päev, mis tähendas, et paljudel oli 25, enamustel 26 ja osadel 27 jaanuar vaba, mis backpackerite elus tähendab pidu.Me siis eestlaste ja prantslastega tähistasime ka seda päeva natuke. Isegi meie bossi poeg häkkas vahepeal meiega. Igatahes, tuli välja, et üks meie prantsuse sõpsu mängis kunagi ühes jalgpallimeeskonnas koos Franck Ribery’ga. Uhke eks? ja meie teine sõpsu sai ükskord oma maja ees Zinedine Zidane’iga kokku. No sellised lahedad sõpsud meil. Igatahes selle eest, et me nii kaua puhata saime, oli aga reede maailma väsitavam tööpäeva. Nimelt juba hommikul ütlesid meie bossid, et miskid tähtsamad inimesed tulevad vaatama, et kui korralikult me ikka tööd teeme jne. No worries, eks siis tuli käsi natuke kiiremini liigutada, aga sellest neile ei piisanud. Liinile visati kõige sitemad küüslaugud üldse ja siis esimest korda siis Austraalias seisis keegi mu selja taga ja karjus, et kiiremini peaks ikka tegema. Ja need, kes ennast vahepeal sirutada tahtsid said ikka korralikult sõimata. Lõpuks oligi nii, et keegi ei julenud ennast absoluutselt liigutada, et siis 8 tundi (õnneks vahepeal olid ikka pausid ka, kuigi alguses arvati, et peaks need ära jätma ja nii) tuli seista põhimõtteliselt ühe kohapeal. Vahepeal pandi liin seisma ja siis miski tüüp karjus, et kui te kiiremini ei tee, siis laseme teid kõiki lahti. No ma ei tea, ei olnud väga normal . Enel pidi aga jällegi maailma palavaga põllul rohima. Ta on ikka väga tubli. Õnneks järgmine nädal peaks ta tagasi viinamarju korjama saama, mis tähendab ka rohkem raha. Õhtul pidi siis meil YMCA ehk 80ndate pidu olema, selle asemel oli aga lihtsalt Big party on Friday night, sest kellelgi ei olnud head 80ndate muusikat. Pidu algas suhteliselt igavalt, no tõesti mõtlesime, et kell 10 magama ja ongi kõik. Aga kui alguses ei saa vedama, siis lõpus ei saa ju pidama ka. Tõime oma kaamera välja ja tegime kõikide edevate inimestega pildikesi ja siis õhtu lõpetasime bassus. Kella 5ks said siis kõik enam vähema magama. Enel pidi laupäeval tööle minema, aga sinna ta ei jõudnud, kuna magas sisse. Aga tal on väga normal boss, kes sai asjast aru, nii et midagi hullu sellest ei juhtunud. Laupäev oli suhteliselt rahulik, osad läksid välja, aga põhimõtteliselt on siin nii, et laupäevad on ikka väga vaiksed. Pühapäeval vaatasid kõik muidugi Australian Openi finaali, pettumus oli see suht, Andy oleks võinud ikka võita ja nii.. Esmaspäev oli küüslaugu farmis jällegi miski mega hull päev, bossid jälgisid kõiki koguaeg ja ikka väga väsitav oli, Enel pidi küll juba viinamarju korjama saama, kuid pidi ikka veel põllul olema. Kui ma enne olin kindel, et reedest ja esmaspäevast hulle maid päevi tööl ei saa olla, siis eksisin rängalt. Täna oli lihtsalt maailma hull päev. Esiteks pidime tööle minema tund aega varem, sest nüüdsest on meil 9 tunnised tööpäevad, mis selles suhtes on hea, et saab rohkem raha, aga siiski ikka hullult väsitav on see. Siis lõuna pausi ajal otsustasime prantslastega, et läheme käime poes, kuna mina tahtsin väga jääkohvi ja tüübid tahtsid midagi süüa. Sõitsime siis poodi, häkkasime seal natuke ja siis avastasime, et kell on juba 1 ja peaks tööl tagasi olema. Vince sõitis siis maailma kiiresti tagasi kuid siiski jäime 10 minutit hiljaks, kõigil oli paanika, et nüüd lastaksegi lahti, aga õnneks see kord andestati meile. Ülejäänud tööpäev läks suhteliselt kiiresti ja siis kell 5 olimegi kodus tagasi. Enelil oli aga selline põnev päev, et 6 tema töökaaslast (ehk siis kõik ülejäänud peale tema) otsustasid kell 12, et teevad 2 tunnise lõuna. Enel üksinda tegi tublisti tööd ja selle eest ostis boss talle 2 6pakki õlut. Ilus. Teised lasti aga kõik lahti. Kuna eile istusime veel õhtul ikka päris kaua väljas, siis täna otsustasime varakult magama minna, nii et esimest korda siin Milduras läheme täna kell 10 magama. J Ise oleme uhked enda üle.

Musi

Marit