Maybe this time I’ll be yours and you’ll be mine

See nädal, täpsemalt siis 26 jaanuar, oli Austraalia päev, mis tähendas, et paljudel oli 25, enamustel 26 ja osadel 27 jaanuar vaba, mis backpackerite elus tähendab pidu.Me siis eestlaste ja prantslastega tähistasime ka seda päeva natuke. Isegi meie bossi poeg häkkas vahepeal meiega. Igatahes, tuli välja, et üks meie prantsuse sõpsu mängis kunagi ühes jalgpallimeeskonnas koos Franck Ribery’ga. Uhke eks? ja meie teine sõpsu sai ükskord oma maja ees Zinedine Zidane’iga kokku. No sellised lahedad sõpsud meil. Igatahes selle eest, et me nii kaua puhata saime, oli aga reede maailma väsitavam tööpäeva. Nimelt juba hommikul ütlesid meie bossid, et miskid tähtsamad inimesed tulevad vaatama, et kui korralikult me ikka tööd teeme jne. No worries, eks siis tuli käsi natuke kiiremini liigutada, aga sellest neile ei piisanud. Liinile visati kõige sitemad küüslaugud üldse ja siis esimest korda siis Austraalias seisis keegi mu selja taga ja karjus, et kiiremini peaks ikka tegema. Ja need, kes ennast vahepeal sirutada tahtsid said ikka korralikult sõimata. Lõpuks oligi nii, et keegi ei julenud ennast absoluutselt liigutada, et siis 8 tundi (õnneks vahepeal olid ikka pausid ka, kuigi alguses arvati, et peaks need ära jätma ja nii) tuli seista põhimõtteliselt ühe kohapeal. Vahepeal pandi liin seisma ja siis miski tüüp karjus, et kui te kiiremini ei tee, siis laseme teid kõiki lahti. No ma ei tea, ei olnud väga normal . Enel pidi aga jällegi maailma palavaga põllul rohima. Ta on ikka väga tubli. Õnneks järgmine nädal peaks ta tagasi viinamarju korjama saama, mis tähendab ka rohkem raha. Õhtul pidi siis meil YMCA ehk 80ndate pidu olema, selle asemel oli aga lihtsalt Big party on Friday night, sest kellelgi ei olnud head 80ndate muusikat. Pidu algas suhteliselt igavalt, no tõesti mõtlesime, et kell 10 magama ja ongi kõik. Aga kui alguses ei saa vedama, siis lõpus ei saa ju pidama ka. Tõime oma kaamera välja ja tegime kõikide edevate inimestega pildikesi ja siis õhtu lõpetasime bassus. Kella 5ks said siis kõik enam vähema magama. Enel pidi laupäeval tööle minema, aga sinna ta ei jõudnud, kuna magas sisse. Aga tal on väga normal boss, kes sai asjast aru, nii et midagi hullu sellest ei juhtunud. Laupäev oli suhteliselt rahulik, osad läksid välja, aga põhimõtteliselt on siin nii, et laupäevad on ikka väga vaiksed. Pühapäeval vaatasid kõik muidugi Australian Openi finaali, pettumus oli see suht, Andy oleks võinud ikka võita ja nii.. Esmaspäev oli küüslaugu farmis jällegi miski mega hull päev, bossid jälgisid kõiki koguaeg ja ikka väga väsitav oli, Enel pidi küll juba viinamarju korjama saama, kuid pidi ikka veel põllul olema. Kui ma enne olin kindel, et reedest ja esmaspäevast hulle maid päevi tööl ei saa olla, siis eksisin rängalt. Täna oli lihtsalt maailma hull päev. Esiteks pidime tööle minema tund aega varem, sest nüüdsest on meil 9 tunnised tööpäevad, mis selles suhtes on hea, et saab rohkem raha, aga siiski ikka hullult väsitav on see. Siis lõuna pausi ajal otsustasime prantslastega, et läheme käime poes, kuna mina tahtsin väga jääkohvi ja tüübid tahtsid midagi süüa. Sõitsime siis poodi, häkkasime seal natuke ja siis avastasime, et kell on juba 1 ja peaks tööl tagasi olema. Vince sõitis siis maailma kiiresti tagasi kuid siiski jäime 10 minutit hiljaks, kõigil oli paanika, et nüüd lastaksegi lahti, aga õnneks see kord andestati meile. Ülejäänud tööpäev läks suhteliselt kiiresti ja siis kell 5 olimegi kodus tagasi. Enelil oli aga selline põnev päev, et 6 tema töökaaslast (ehk siis kõik ülejäänud peale tema) otsustasid kell 12, et teevad 2 tunnise lõuna. Enel üksinda tegi tublisti tööd ja selle eest ostis boss talle 2 6pakki õlut. Ilus. Teised lasti aga kõik lahti. Kuna eile istusime veel õhtul ikka päris kaua väljas, siis täna otsustasime varakult magama minna, nii et esimest korda siin Milduras läheme täna kell 10 magama. J Ise oleme uhked enda üle.

Musi

Marit

Elu Milduras on ka ilus

Oleme siis nüüd Milduras juba natuke üle kolme nädala olnud, blogi eriti kirjutada pole viitsinud, vabandused. Aga et ma siis proovin lühidalt selle aja kokku võtta.

Esimesed päevad olid ikka väga lootusrikkad (lootus on lollide lohutus ja kuna me juba loomu poolest lollid oleme, siis lootusest me elamegi), lubati ju kohe tööd ja kõik pidi väga lill olema. Pidime juba järgmisel päeval tööle saama. Ei saanud. Siis pidime ülejärgmisel päeval tööd saama, Ei saanud. No ja nii edasi. Ootasime siis järgmise teisipäevani, ehk siis nädala, aga tööd ikka ei olnud. Siin maailmas ehk Mildura Oasis Backpackersis on nii, et kui tahad ära minna, siis pead seda teisipäeval ütlema ja siis reedeks välja kolima, aga et kui sa ütled, et lähed ära, siis võetakse su nimi tahvlilt ära ja enam nagu ei olegi lootust tööd saada. Me siis teisipäeva hommikul mõtlesime, et kui päeva jooksul tööd ei saa, siis läheme minema, seda meil ei olnud lihtsalt enam raha, et niisama tühja passida. Ja me ei olnud ainsad, et siin oli ikka palju inimesi tööta ja suht rahata. Paljud juba ütlesid hommikul, et lähevad ära. Miski nelja aeg siis tuli ülemus ise siia ja Enel mõtles, et läheb ja räägib temaga siis meie äraminekust. Aga kuna ta oli õigel ajal õiges kohas, siis sai ta tööd. Tööks oli siis miskite asjade rohimine. Jeii eks, et vähemalt ühel meist siis oli töö. Siis otsustasime, et jääme ikka siia ja et äkki saan mina ka midagi lähiajal. Enel hakkas siis süüa tegema ja ma häkkasin niisama. Järsku tuleb siis Sami ( Rastadega prantsuse tüüp, kes on manager siin) minu juurde ja ütleb, et homsest on sul töö olemas. Jeii mii eksole, olin ikka päris häpps. Läksin tahvli juurde vaatama, et kuhu ma siis lähen. Esimesel vaatamisel ma oma nime seal ei näinud ja mõtlesin, et Sami tegi lihtsalt nalja. Kuid siis märkasin, et minu nimi oli Garlic farm’i pandud. Põhimõtteliselt kerge töö, lihtsalt peab küüslauke seal pakkima ja et kuna see on siseruumis, siis ei mõjuta ka temperatuur minu tööl käimist (põllul on nii, et kui on 40 plus kraadi sooja, et siis lõpetatakse töö, samas kui saab tunni palka siis tahaks võimalikult pikalt töötada). Ja meie just enne räägiti, et Garlic farmis on niigi palju inimesi, et sinna küll kedagi juurde panna ei saa. Ütleks vaid nii palju, et Samiga tasub sõpsu olla! :D

Nüüd on nii, et Enelil on see töö valmis ja järgmine nädal peaks siis midagi uut saama. Mina olen ikka küüslaugu jumalanna, Sami ütles, et kolmeks kuuks peaks kindlasti tööd olema.

Aga et kui me ei tööta, siis on pidu. Näiteks see nädal otsustasime, et tähistame igat päeva. Ma arvan et see oli SiimoRisto (kaks Eesti tüüpi siin) mõte. Igatahes meiega liitusid veel osad prantslased ja üks saksa pliksike ja oli lõbus. Ja nädalavahetustel korraldatakse meie siin pidusid, kus lemmikud saavad tasuta jooke, mhmh ilus elu. Prantslased hullutavad meid siin ikka korralikult.

Ühesõnaga ei kurda!

Musi

Marit

Inimene on ikka raske olla, eriti kui sa oled loll inimene

Nii järgmisel hommikul tõime oma auto parklast ära ning sõit võiski alata. Kõigepealt oli vaja välja nuputada kuidas linnast välja saab. Olin siis otsinud netist välja kõik tänava nimed jne, esmapilgul ei tundunudki eriti raske, aga meid teades siis sõitsime pööramiskohast mööda. Ning linna hakkas tekkima aina rohkem autosi, ning valgusfoori taga seisime umbes 3punast ja 3rohelist, ei olnud eriti ilus, aga siis tegime valest reast parem pöörde ja asjad läksid kohe palju ilusamaks. Ning varsti olimegi tunnelis kust sai siis maantee peale. Muidugi räägitakse, et austraalias maanteemaksu ei ole, siis meie satume ikka sellisele kus on, õnneks oli see ainult 3,80. Nii sõitsime siis Griffithi poole, tee oli väga pikk ja väsitav. Mõtlesime, et kuna seal on palju working hostele, siis mahume meiegi kuskile ära ja saame tööd ja elu hakkab normaalseks minema. Nii esimene hostel nägi välja nagu sanatoorium, sisse sinna niisama ei saa, tuleb kella helistada, ukse peal on silt „Sissetungijad lastakse maha ning neid kes ellu jäävad lastakse uuesti“. Võtsime julguse kokku ja helistasime kella, välja tuleb mingi ülbik, kes ütles, et vabu kohti ei ole ja tõmbas ukse kinni, ilus. Järgmine hostel pidi asuma natuke linnast väljas, aga mida ei ole on see hostel, sõitsime tükk aega ringi aga üles ei leidnud, telefoni ka vastu ei võetud. Kuna oli juba nii hilja ja me olime hullult väsinud ja masekas, siis tuli otsida mingi koht kus ööbida, läksime siis karavanparki…jälle. Mõtlesime veel, et hommik on õhtust targem, kes küll sellise lolluse välja mõtles. Õhtul hakkasime hullult netis häkkima, et kas mingit tööd kuskil nagu toimub või mitte. Leidsime paar asja Griffithis, plus on seal veel üks hostel kuhu me ei jõudnud. Ning siis vaatasime ka lähedal asuvaid linnu, et mis seal toimub. Lõpuks leidsime, et oleme liiga masekas ja ega täna õhtul enam midagi teha ei saa, läksime siis ära telki ning hakkasime Twilighti vaatama….jälle. Filmi vaadates tundus koguaeg, et mingi loomake on meie telgi juures ning üritab sisse saada, muidugi olime kindlad et see on mingi pagana uss, lõpuks viskas üle ning läksin välja vaatama, et mis toimub, oh üllatust ei olnud seal midagi..tüng. Üritasime siis magama jääda, ning kuni mingi ajani see isegi õnnestus, ärkasin selle peale üles, et keegi hakkas meie telgi ümber käima ning imelikke hääli tegema (või oli see marit, kes ka haige nüüd ja sonis midagi). Ning umbes tund-paar, kestis see jama, aga siis ma ei julgenud enam välja minna, ning see kes seal ümber käis õnneks sisse ka ei üritanud tulla, suht hirmuäratav oli see, süda tagus nagu 120 k/m, õudne. Mingi aeg jäi siis tammumine järgi ning ma sain uuesti magama jääda. Hommikul ärkasime suht varakult, et sealt nõmedast karavanpargist minema saada, ning kiiresti hakkata tööd otsima. Üritasime veel leida seda hosteli, mis oli linnast väljas aga see sitt oli ikka kadunud. Käisime siis läbi sealsed tööbürood aga ei miskit. Ainuke võimalus veel seal linnas oli siis viimane working hostel. Läksin siis sinna, ja kujutage ette hosteli ümber olid nagu mingid meeletud müürid, kuskilt sain siis sisse, et vastuvõttu minna, aga seal ei olnud kedagi, muidugi oli jälle mingi nõme sildike üleval, et seal ei tohiks üldse niisama olla, täis vangla. Keerasin siis otsa ringi, et lähen minema, aga uks lukus, välja ka ei saa enam, nagu mis mõttes. Nüüd olengi seal kinni ja mind lastakse maha. Läksin siis koputasin mingile suvakale uksele ja palusin, et mind välja lastakse, tüüp oli tore ja lasi mind välja aga päris, et kuidas ma sisse sain, et siin põhimõtteliselt ei tohi kedagi olla. Jummala hirmus värk ikka seal linna, üldse ei tahtnud seal enam olla. Hakkasin siis läbi helistama lähedal asuvate linnade working hostele, et äkki õnnestub, selline masendus oli peal juba ja kõik tundus kuidagi nii pekkis ja nõme ja me olime ikka täiega põhja vajunud. Helistasin siis ja mitte keegi vastu ei võta telefoni, nu kurat milleks see sul üldse on. Jätsin siis sõnumeid ja asju, keegi muidugi tagasi ei helistanud. Lõpuks võttis keegi ikka vastu ka, ning ütles, et ma olen ikka õnnelik inimene, et neil on tööd ja vabu kohti ka. Ilus. Alguses ei suutnud ma seda üldse uskuda, et nüüd vist õnnestubki. Pidime siis Griffithist sõitma sellisesse kohta nagu Mildura. Jõudsime siis siia ilma suuremate viperusteta, auto kuumenes ainult ühe korra üle. Sest siin maailmas ikka päris palav. Nii kõik juba ootasid meid ja puha, ilus vastuvõtt. Anti siis meile nõud ja linad, toavõtmed ning meilt võeti palju raha. Elame maritiga erinevates tubades…naljakas. Siin on kõik ilus, köök on hiiglama suur, bassein on, väljas on nagu baar, autoparkla on, see on kõige ilusam, et selle eest ei pea eraldi maksma. Igal hommikul pannakse siis tahvlile tööd ja asjad ning sinu nimi sinna kuhu sa minema pead, meie arvatavasti saame siis reedel tööle, sest siis hakkab uus nädal, praegu puhkame siis nata. Tööd on täiesti varieeruvad, farmitööd, puuvilja korjamist, pakkimist jne. Kõik igatahes tundub praegu väga ilus, ja ehk tõesti hakkavad asjad nüüd ülesmäge minema. Loodame

Enel

musi

Ööd on meil mustad

Nii mina igatahes kindel ei ole aga ma arvan, et 3.jaan vastu 4.jaanuarit oli täiskuu, sest meie toas käis selline möll, et te ei kujuta ettegi. Nii ma ei teagi kus alustada. Kõik algas sellest, kuidas üks meie toakaaslane (iirlane) tuli koju, täis nagu tinavile. Eks ta natuke hullutas meid siin, aga ega tal eriti pikka juttu ei olnud ka, sest uni oli suhteliselt kerge tulema. Aga nii kui ta hakkas voodisse ronima, kadus tasakaal ära ning opsti alla ta lendaski, mis oli tegelikult suhteliselt naljakas, ning tundus, et eriti haiget ta ka ei saanud, nii et õnnelik õnnetus. Peab veel ära mainima, et eelmine öö tegi ta jälle nalja, aga see kord oli tal keset ööd ämblik voodis ning suurest ehmatusest kargas ta ikka päris kiiresti püsti. Mina veel unesegane ning üritasin siis tüüpi rahustada, et relax ja it’s gonna be ok. Alles hommikul sain teada, et tal oli ämblik voodis, sest öösel ei saanud ma tast midagi aru. Ok tagasi siis eelmise öö juurde. Lõpuks sättisid kõik ennast siis n-ö enam-vähem magama, mis oli siis umbes kella kahe aeg. Ja umbes siis tunni aja pärast hakkas möll pihta, kõigepealt hakkas väike-pilu, midagi oma keeles mölisema, ning siis hakkas suur-pilu põhimõtteliselt röhitsema. Ok me siis Maritiga natuke hullume ja itsitame kui äkki hakkab shoti tüüp rääkima „You’r so beautiful, do you want me?...no…fair enough“ Siis kiskus asi ikka täiesti ära, sest mina ei saanud naeru enam üldse pidama ja tüüp lasi veel midagi unesegaselt aga rohkem ma aru ei saanud. Mingi aeg lendas siis maja ette mingi kamp parme, kes muudkui mölisesid ja mölisesid ja absoluutselt järgi ei jätnud. Lõpuks viskas iirlasel ikka täiega üle ning ta lendas uksest välja nagu püssikuul, jooksis üles ning sõimas nendel näod ikka täiega täis. Ja siin jälle üks erinevus eesti ja austraalia vahel. Eestis oleks sellise sõimamise eest ikka kohe jalaga näkku saadud aga austraalias jäädi vait ning mindi minema. Ilus. Aga kuna kell oli juba parajalt palju hakkas iirlasel juba vaikselt ka pohmakas tulema, ning tüüp käis koguaeg vett joomas, ja siis tassis endale voodi juurde kapi peale ka klaasitäie. Mina ei saanud üldse magada ning pidin koguaeg asendit vahetama siis ma seal voodis siplesin ning äkki kukkus mu telefon alla, lükkas ümber selle vee klaasi ning šotlase voodi oli täiega märg. Shoti tüüp ärkas oma erootilisest unenäost ikka täis paanikaga üles. Leidsime siis telefoni üles ning tüübi voodi sai ka enam-vähem kuivaks, aga me maritiga ikka ei suutnud naerupahvakuid tagasi hoida ning läksime hoopis toast välja, et saaks siis korralikult välja naerdud. Natukese aja pärast liitus meiega paanikas shoti tüüp. Siis me seal istusime kolmekesi ja naersime umbes poole viie aeg ronisime tagasi voodisse, et äkki nüüd saab magada. Ja natuke saigi. Pidime maritiga juba pool 9 üles ärkama, et tööbüroosse minna. Häda ja vaevaga me püsti ka saime ning teekond võiski alata. Alguses teadsime, et see büroo on Clearance st, aga ei olnud leidsime, et ta asub hoopis George st, aga seal ka ei olnud, helistame….vale nr, helistame teisele numbrile, vastust pole. Selline asi nagu see tööbüroo siin linnas puudub. Mina ei tea, no ajas kettasse. Läksime siis Starbucksi ja jõime kohvi/teed, meel jälle rõõmsam. Tulime koju ära häkkasime niisama, ning siis läks marit amyga välja, mina jäin koju sest mina olen haige ja paha on olla koguaeg. Marit käis siis pannkooke söömas…nämm-nämm, tahan ka. Mina haisen rohtude ja küüslaugu leiva järgi, elu on ikka lillkapsas

Homme sõidame siis Griffinisse ja vaatab, mis siis seal saama hakkab.

Olge tublid

Musi

Enel

Suguline tibu sa ei näe mu kelminägu

Kõigepealt siis head uut aastat kõigile!

Vana aasta õhtu on Sydneys selline päris suur teema, osad inimesed lausa ööbisid ooperi maja ees, et siis järgmine õhtu rakettide vaatamiseks kõige paremad kohad saada. Meie toa pilud päris nii hullud ei olnud, aga siiski hommikul pool6 olid nad üleval, et kuueks ooperi maja juurde minna, iirlane läks sinna kella 9ks. Selleks ajaks olime meie ka juba üleval, aga põhimõtteliselt tehti meile selgeks, et ooperi maja esine ja Harbor Bridge on juba nii rahvast täis, et sinna ei tasu enam nagu minna ja pealegi ei viitsiks me ealeski 18 tundi kusagil niisama seista, et siis 20 minutit rakette vaadata. Absuriteater noh! Me siis käisime pesus ja otsisime sellise pargi, kus on BYO ehk kuhu võib oma jookidega minna, läksime Coles’i, ostsime Jimmyt ja shampust ja nii. Olime siis valmis parki minema, ise ka päris häpsid ja nii ja siis hakkas vihma sadama. Lihtsalt meie õnn! No worries, tulime siis tagasi hostelisse, leidsime, et siin maailmas on ka normaalseid inimesi, kes ei läinudki hommikul vara kuhugile ooperi maja juurde seisma ja siis hullusime siin. Pool 12 läksime siis meie hosteli kõrval asuvasse parki, kust oli maailma hea vaade sillale ja ooperi majale ja ise olime ka rahul, et kuhugile vihmaga terveks päevaks hängima ei läinud. Ja siis kell 12 hakkas ilutulestik, maailma uhke oli see lihtsalt, me ikka julmalt hullusime sellest. Enne ühte jõudsime tagasi hostelisse, tegime oma teise shampuse ka lahti, hullusime siin veel natuke ja siis oligi meie uus aasta vastu võetud.:)

Kuna me pidevalt räägime, et kuidas me hullume, siis ma mõtlesin, et panen ühe pildi ka sellest, kuidas see täpsemalt toimub!

Esimene jaanuar oli nagu tavaliselt ikka väga väsinud päev. Enamus ajast vedelesime voodis ja olime niisama.

Täna olime natuke produktiivsemad, läksime linna, tahtsime tööbüroosse minna, aga tuleb välja, et nad on kolinud ja me käisime jumala tühja lihtsalt, lisaks on täna laupäev, mis tähendab, et nagunii oleks see koht kinni. Aga sellele me ju varem ei mõelnud.. Hiljem läksime Bondi Junctionisse, kus saime Racheliga kokku (iirlane, kes töötas enne meid Kojonupi pubis). Ilus oli. Ja pean seda ka mainima, et täna oli siin maailmas nagu kõige kahtlasem päev üldse, üks hetk sajab julmalt vihma, siis on metsikult palav ja siis sajab jälle vihma jne. No päris hullutav..

Ja siis ma tahtsin veel rääkida kahest tüübist, kes elavad meie toas. Mõlemad peaksid olema iirlased. No Simon on kindlasti, teise tüübi kohta päris täpselt ei tea. Igatahes, nad on ikka päris huvitavad. Nimelt meeldib neile ennast vääääääga lõhnastada. No ikka 4 korda päevas ja niimoodi et toas hingata ei saa. Ja kusjuures nad käivad pesemas ikka ka, et see pole sellepärast, et nad ennast pesta ei viitsiks vms. Ja üldse me oleme tähele pannud, et väga paljud mehed siin maailmas lõhnastavad ennast üle. Et mis teema sellega on?

Ja siis Enel palus mainida, et ta tahaks kaardi trikke osata, et ta saaks pilusid hullutada. Nii et kui keegi teab midagi, siis andke kiiresti teada, sest nii meie kui ka pilud lahkume siit 5. Jaanuaril.

Ja see blogisissekanne (eriti pealkiri) on siis mõeldes Geale! :D

Musi

Marit