Nii, nüüd on meie austraalia elust lõppenud üks peatükk. Ja järgmine sissekanne on selle kokkuvõte, ja neile kes ei viitsi meie pikki sisutihedaid sissekandeid lugeda.
Saabusime Billabongi 18.aug, olles jube väsinud, sest me polnud maganud korralikult ikka päris kaua. Tol ajal elasime toas 9, mis oli neljane tüdrukute tuba.
Esimese nädala veetsime oma toas, sest ei tundunud erilist huvi nende teiste inimeste vastu. Mängisime ikka suures koguses Yatsit ja potikat ning vaatasime netist palju filme. Suhtlesime ainult Pamiga oma toast.
Kuid lõpuks viskas meil see üle ja teisest nädalast hakkasime käima basseini ääres teed joomas. Sest nelja seina vahel istumine võib olla ikka üpriski hullutav. Teisel nädalavahetusel käisime Northbridges pidu panemas. Ja alates sellest õhtus meie elu Billabongis muutus, sest kui pärast pidu hostelisse läksime, käis seal ka päris suur pidu ja meid haarati kaasa.
Vahepeal ka selline märkus, et Perthis ja Billabongis hakkab nädalavahetus kolmapäeval. Ehk siis viis päeva pidu ja kaks päeva „tööd“
Hakkasime suhtlema ikka päris paljude inimestega. Ja kolmas nädal oli täis igasuguseid toredaid tegevusi päeval hängisime tüdrukutega ja õhtul käis pidu iirlastega. Ja niimoodi meie elu seal kestis kuni selle hetkeni, mil pidime tulema Kojonupi ja alustama uue eluga.
Nüüd on igatsus ikka väga suur, kõik tüdrukud olid lahedad, meil oli nagu iga pühapäev suur ühine söömaaeg ja eelmine kord oli ikka kurb küll, sest me ju teadsime, et me homme hommikul ära sõidame. Ja iirlastega on meil kummaline love and hate relationship. Poleks elus ees arvanud, et me neid nii igatsema hakkame. Pagana iirlased olid küll kamp jobusi aga see-eest olid nad meie jobud.
Lahkusime Billabongist 7.sept
Nüüd elame Kojonupis, mis on suht pommiauk, siin nagu jookseb ainult üks tänav, väheste poodidega. Arvatavasti on see pubi, kus me töötame siin ainuke. Praegu on meil n.ö katsenädal. Suht vähe peame praegu tegema. Hommikul peame olema seal umb tund aega. Vaatama kuidas kõik valmis panna ja õhtul mingi 2-3 tundi. Et praegu on enamus päevast vaba. Aga see on ainult see nädal, sest järgmisest nädalast hakkame me ka tööle ja siis on õhtune vahetus ja päevane vahetus. Aga me suhteliselt kardame nädalavahetust, sest siin läheb kiireks.
Töö põhimõtteliselt seisneb jookide serveerimises (enamus siin joob nii kui nii õlut, nii et pole eriti raske, kui ainult selgeks saaks, mis õlu on mis) ja TAB masinates. Need on siis sellised masinad, kus inimesed saavad teha panuseid kas hobustevõidusõidule vms. Meie peame neil ainult raha võtma või siis võidetud summa neile andma. Üldiselt on siin linnakesest vähe rahvast ning enamus on püsikliendid, nii et äkki jääb varsti meelde, kes mis jooki tahab.
Meie igatahes anname endast nüüd 11o% ja loodame, et nad ei lase meid lahti. Aga kui juhtub nii siis pole midagi teha. Tuleb eluga edasi minna. Otsida midagi lihtsamat. Puuviljakorjamist vms, sest hooaeg hakkab paari nädalapärast.
Rohkem ei ole praegu midagi kirjutada.
Enel
Saabusime Billabongi 18.aug, olles jube väsinud, sest me polnud maganud korralikult ikka päris kaua. Tol ajal elasime toas 9, mis oli neljane tüdrukute tuba.
Esimese nädala veetsime oma toas, sest ei tundunud erilist huvi nende teiste inimeste vastu. Mängisime ikka suures koguses Yatsit ja potikat ning vaatasime netist palju filme. Suhtlesime ainult Pamiga oma toast.
Kuid lõpuks viskas meil see üle ja teisest nädalast hakkasime käima basseini ääres teed joomas. Sest nelja seina vahel istumine võib olla ikka üpriski hullutav. Teisel nädalavahetusel käisime Northbridges pidu panemas. Ja alates sellest õhtus meie elu Billabongis muutus, sest kui pärast pidu hostelisse läksime, käis seal ka päris suur pidu ja meid haarati kaasa.
Vahepeal ka selline märkus, et Perthis ja Billabongis hakkab nädalavahetus kolmapäeval. Ehk siis viis päeva pidu ja kaks päeva „tööd“
Hakkasime suhtlema ikka päris paljude inimestega. Ja kolmas nädal oli täis igasuguseid toredaid tegevusi päeval hängisime tüdrukutega ja õhtul käis pidu iirlastega. Ja niimoodi meie elu seal kestis kuni selle hetkeni, mil pidime tulema Kojonupi ja alustama uue eluga.
Nüüd on igatsus ikka väga suur, kõik tüdrukud olid lahedad, meil oli nagu iga pühapäev suur ühine söömaaeg ja eelmine kord oli ikka kurb küll, sest me ju teadsime, et me homme hommikul ära sõidame. Ja iirlastega on meil kummaline love and hate relationship. Poleks elus ees arvanud, et me neid nii igatsema hakkame. Pagana iirlased olid küll kamp jobusi aga see-eest olid nad meie jobud.
Lahkusime Billabongist 7.sept
Nüüd elame Kojonupis, mis on suht pommiauk, siin nagu jookseb ainult üks tänav, väheste poodidega. Arvatavasti on see pubi, kus me töötame siin ainuke. Praegu on meil n.ö katsenädal. Suht vähe peame praegu tegema. Hommikul peame olema seal umb tund aega. Vaatama kuidas kõik valmis panna ja õhtul mingi 2-3 tundi. Et praegu on enamus päevast vaba. Aga see on ainult see nädal, sest järgmisest nädalast hakkame me ka tööle ja siis on õhtune vahetus ja päevane vahetus. Aga me suhteliselt kardame nädalavahetust, sest siin läheb kiireks.
Töö põhimõtteliselt seisneb jookide serveerimises (enamus siin joob nii kui nii õlut, nii et pole eriti raske, kui ainult selgeks saaks, mis õlu on mis) ja TAB masinates. Need on siis sellised masinad, kus inimesed saavad teha panuseid kas hobustevõidusõidule vms. Meie peame neil ainult raha võtma või siis võidetud summa neile andma. Üldiselt on siin linnakesest vähe rahvast ning enamus on püsikliendid, nii et äkki jääb varsti meelde, kes mis jooki tahab.
Meie igatahes anname endast nüüd 11o% ja loodame, et nad ei lase meid lahti. Aga kui juhtub nii siis pole midagi teha. Tuleb eluga edasi minna. Otsida midagi lihtsamat. Puuviljakorjamist vms, sest hooaeg hakkab paari nädalapärast.
Rohkem ei ole praegu midagi kirjutada.
Enel
0 comments:
Post a Comment