Päev 1

Alustaks siis sellest, et need kellele me rääkisime et Margaret Riverist sõidame Darwinisse, et seda reisi ei toimu. Otsustasime, et jätame Broome’i ja Darwini järgmiseks korraks. Selle asemel sõidame hoopis kohe Adelade’i. Nii et siis kolmapäeval hakkasime Margaret Riversit sõitma, ise ka päris täpselt ei teadnud veel, et kuhu välja sõidame ja nii. Esimeseks peatuseks oli siis Busselton, päris armas linnake iseenesest, eksisteeris isegi korralik liiklus ja nii. Muidugi seal otsisime üles oma lemmikkoha information. Haarasime paar kaarti ja siis võis alata sõit Bunbury poole. Ma ise väga ootasin seda juba, sest Chase rääkis mulle, et see on tema lemmiklinn Western Australias ja üldse tahaks ta seal elada ja nii ja et kõik on ikka väga ilus. Ja ta ei valetanudki, meile ka väga meeldis seal ja nii. Kesklinnas parkisime siis auto ära ja läksime jalutama. Ma ei tea, kas blogis kirjutasime sellest, igatahes kui me Perthist ära läksime, siis enne seda ostsime endale Telstra interneti pulga, mis kahjuks ei töötanud, igatahes Bunburys tahtsime siis Telstra poodi minna, et äkki saaks raha tagasi või nii. Kuna me seda ise ei leidnud, siis läksime miskisse suvakasse poodi ja küsisime, et kus on Telstra eks, pliks mõtles natuke ja siis pidas miski tüübiga nõu ja siis ütles, et kesklinnas seda ei olegi, et linnast natuke väljas on Forumi keskus eks, et seal on siis Telstra ka. Mõtlesime, et väga uhke, et saame Austraalias ka Forumis käia ja nii. Enne sinna minekut pidime loomulikult Subways käima ja siis veel Chilli ostma (Chill on siis jääkohv). Hakkasime siis linnast välja sõitma, kaardi peal oli märgitud, et ees peaks ringtee olema eks, ma siis vaatan, et no ei ole ringteed, natuke olime juba paanikas ja nii, ma mõtlesin, et sõitsin vales suunas äkki, igatahes siis jõudsime nagu ristmikule vms ja tuli välja, et see oli lihtsalt miski hiiglama suur ringtee eks, et tervet ringteed korraga lihtsalt ei näinudki. Sõitsime siis ringile ja leidsime õige koha, kust ringilt välja sõita ja nii ja leidsime Forumi ka üles ja läksime siis rõõmsalt Telstrasse, ise mõtlesime et miski 100 doltsi oleks ikka päris fäänsi tagasi saada ja nii. Miski pliksike tuli meiega rääkima, Enel siis seletas talle et näe ostsime selle netipulga aga see ei tööta ja nii, pliks saatis siis meid järjekorda (väga vajalik oli tema kohalolek seal, sest ise me seda järjekorda kohe kindlasti üles poleks ju leidnud) ja siis natuke ootasime ja siis kutsus miski mees meid enda juurde ja siis rääkisime talle uuesti oma loo ära, tüüp eriti ei osanud midagi öelda ja siis hakkas tema kõrval olev klienditeenindaja meiega rääkima (tal endal oli ka klient muideks) ja siis see tüüp käskis siis meie teenindajal netipulka testida eks, ise rääkis ikka meiega edasi, enda kliendist enam välja ei teinud, põhimõtteliselt meist ka mitte, sest ta ei lasknud nagu absoluutselt meil küsimustele vastatagi, lihtsalt ajas oma teemat. Igatahes et miski 10 minuti pärast tuli siis meie tüüp tagasi ja rääkis et neil see ikka töötab ja et kui me ei saa seda ise tööle siis peaksime oma arvuti neile tooma ja siis nad vaatavad ise mis saab ja nii. Mitte meie tüüp küsis veel et kas meil on sülearvuti või lauaarvuti (loogiline et ma backpackerina tassin suurt arvutit kaasas ja nii). Igatahes ütlesime viisakalt aitäh, võtsime oma netipulga ja läksime minema. Järgmisena sõitsime siis Mandurah’sse. Saime ka uuel kiirteel sõita, mis on ikka väga uhke, lausa kiirtee moodi (Aussie’d siis kutsuvad iga teist teed kiirteeks). Ma pikalt ei taha sellest linnast rääkida, ütleks niipalju, et oma kaardil tegime selle linna kohale märke NÕME! Nii, edasi hakkasime siis Perthi poole sõitma, mu muidu väga tubli kaardilugeja Enel arvas, et sõidame ümber Perth’i, et siis ei pea linnas sõitma ja nii. Hakkasime siis sõitma, jõudsime Armadale’i. Siis helistas Tavo meile, rääks et hakkab pidu pidama, kuna viimane öö Austraalias siiski ja nii. Aga et Armadale on siis väga lähedal Perthile, nagu eeslinn või nii, vaikselt hakkas meenuma see, kuidas tipptunnil Mustamäelt kesklinna sõita on, välja arvatud muidugi see, et siis maailmas uimerdavad inimesed valgusfooride taga. Roheline tuli põleb miski 5 sekundit juba ja siis vaikselt hakatakse reageerima. Kui me jõudsime esimesena fooride taha, siis ma natuke üritasin ikka neile näidata kuidas kohalt äraminek päris maailmas käib.:) Aga et me ikka ei leidnud seda kohta kust oleksime ära pidanud keerama ja Perthi kesklinnani oli miski 9 km jäänud ja siis meie auto otsustas, et temal läheb vesi keema eksole. Oleme siis keset liiklust, meil auto keeb enam vähem juba, autod tulevad vastu ja vilgutavad tulesid. Ilus eks. Õnneks saime siis ikka teepealt ära keerata (muide tulesid ei vilgutatud meile, vaid ees oli lihtsalt politsei). Igatahes, et jahutasime siis auto maha, valasime vett peale ja sõit võis jätkuda. Sõidame siis nii kaua kui järsku paistab Perthi kesklinn. Pean veel mainima, et ma pole kunagi varem nii väga vetsu tahtnud, kui siis kui ma seal hulluses sõitma pidin. Õnneks märkas siiski Enel kiirteele sõitmise keeramist ja siis saime linnast välja. Kuna me olime seal suht tipptunnil, siis kulus ikka väga palju aega ja ma tõsiselt kaalusin püksi laskmist juba. Aga et seda siiski ei juhtunud, õnneks jõudsime parkimis alale ja püksi ma laskma ei pidanud. Muidugi oli selleks ajaks meie autoke päris vässu juba ja tegi imelikke hääli ja meie õnneks jõudsime kohta, mille nimeks Perth Hills. Te võite ette kujutada kui rõõmsad me olime. Õnneks saime ka mägetest minema ja siis käisime veel tankimas ja kell 7 õhtul jõudsime Northami ja leidsime karavanpargi üles ja panime telgi üles ja siis Enel tegi süüa ja siis vaatasime telekat ja ilus oli.

Päev 2

Hommikul ärkasime enda jaoks ikka päris vara, miski 8 aeg. Tegime kohvi, pakkisime asjad ära ja miski 10 aeg hakkasime sõitma. Tubli kaardilugeja Enel arvas, et esimese peatuse teeme Kellerberrinis, sinna jõudes avastasime, et see on põhimõtteliselt sama suur (kui mitte väiksem) kui Kojonup ja otsustasime edasi Merredini sõita. Merredinis läksime muidugi oma lemmikkohta Informationi, võtsime paar kaardikest ja siis jalutasime linnas niisama ringi. Suur oli kiusatus Subwaysse minna, aga me ei teinud seda. Selle asemel läksime Supa IGAsse (no minu meelest ei olnud see kuidagi erinev tava IGAst, aga kui supa siis supa). Seal natuke hullusime ja kuna Teds oli allahinnatud, siis pidime muidugi ka kasti Tedsi ostma. Ilus. Merredinist tahtsime edasi minna Wave rocki (see on siis suur suur kivi, mis on laine kujuga) vaatama, aga Enel, leidis, et see kaart, mis me Informationist saime, valetab ikka korralikult ja oma suure kaardi pealt uurides avastasime, et Wave rock jääb ikka päris kaugele, seega otsustasime sinna minemata jätta. Selle asemel läksime hoopiski Westoniasse. Westoniaga on selline asi, et alguses kõik inimesed Kojonupis arvasid et me oleme sealt pärit ja nii. Igatahes et tegime seal paar pildikest ja siis sõitsime edasi Southern Crossi. Meie ütleme selle koha kohta Southern Comfort, kõlab ju palju ilusamini eks? Kes ei tea, siis Southern Comfort on viski muidu. Seal siis otsustasime ka autot tankida. Leidisme tankla üles ja hakkasime siis tankima eks, nii kaua tankisime, kui bensiini hakkas üle ajama. Mhmh, see asi ei jäänud automaatselt kinni. Ilus. Kui lõpuks tangitud saime, hakkasime Kalgoorlie poole sõitma. Teepeal valasime ka vett radiaatorisse, nii igaks juhuks, et ennetada Perthi seiklusi. Sõidame siis mööda täiesti tühja kiirteed eks, enam eriti loodust ka vaadata ei viitsi, kuna olime juba miski 500 km seda vaadanud ja üldse olime juba suht vässud ja siis tuleb ma ei tea kust välja miski kiirtee politsei ja peab meid kinni. Ma olin ikka päris paanikas, et no ma vahepeal ikka ületasin kiirust ka ja trahvi eriti ei tahaks saada ja nii. No peame siis auto kinni ja teen akna lahti ja siis tüüp tuleb ja tutvustab ennast ja tahab lube näha. Enel otsib siis mu load välja ja ma annan need tüübile ja siis tüüp ütleb, et kust maalt need pärist on, ma siis et Estoniast eks, tüüp mõtleb natuke ja siis ülbitseb, et ma ei oska eesti keelt eks, no näitan siis lollikesele, et näe siis üleval jumala sinu emakeeles kirjas et juhiload on need, tüüp mõtleb ja küsib et kelle auto see on, ütlen siis et minu oma ja näitan paberid ette ja siis tüüp mõtleb natuke jälle ja läheb mu lubadega oma autosse. Ootame siis natuke ja siis tuleb tüüp tagasi et no worries ja annab load tagasi ja läheb minema. Selline kogemus siis. Igatahes et siis natuke sõitsime veel ja lõpuks jõudsime Kalgoorlisse kohale. Hakkasime siis karavani parke otsima, kõigepealt sõitsime natuke kesklinnast välja, aga siis mõtlesime, et tahks ikka linnas olla ja nii. No worries, sõitsime linna tagasi ja leidsime ka ühe pargi. Läksime siis sisse, vastuvõtu tädi andis meile kaardi ja ütles, et tuleksime hiljem maksma, et tal miski asi pooleli. Hakkasime siis telkimisala otsima, aga mida me ei leidnud, oli telkimisala. Või noh midagi seal nagu oli, aga meie oma telki sinna panna poleks saanud. Läksime siis tagasi vastuvõtutädi juurde, et no mida eks, et kuhu me siis oma telgi peaksime panema, tädi natuke ülbitses ka ja nii ja siis me ise leidsime, et sinna samasse vastuvõtu maja ette saame kunstmurule panna eks. Küsisime siis et kas miski köök vms ka siin on, muidugi ei olnud aga tädi andis meile veekeetja, et siis WCs saime vett keeta. Ja siis seda ka veel et meil said telefonide akud tühjaks ja läpaka aku tühjaks ja elasime suht elektrita seal muidu. Aga jah et tegime siis kiirnuudleid ja siis läksime telki. Võtsime paar Tedsi ja siis rääkisime niisama, ja siis kartsime, et meie telk kukub kokku lihtsalt, sest miski väga hull tuul oli, õnneks seda siiski ei juhtunud ja saime terve öö magada.


Päev 3

Hommikul ärkasime jälle varakult, käisime pesus, pakkisime asjad kokku, jõime kohvi ja siis sõitsime minema sellest toredast karavani pargist. Otsustasime, et veedame siin Kalgoorlies kolm päeva, seega läksime linna. Leidsime autole parkimiskoha ja siis jalutasime Informationisse, küsisime linna kaardi ja siis jalutasime niisama ringi. Esimesena läksime Hay streetile, mis on siis nagu punaste laternate tänav, väga uhke eks? Otsisime ülesse kõige vanema Kalgoorlie bordelli, mis muide tegutseb praegu ka, sinna saab ekskursioonile minna ja nii. Ilus. Siin linnas on ka siis see koht, kus need hobuste võidusõidud toimuvad. Otsustasime, et kõnnime sinna. Väga vale otsus oli see. Kohale jõudes avastasime, et seal ei toimu täna midagi, palav oli ja kärbsed ründasid (peamiselt suud, silmi ja kõrvu). Kunagi jõudsime siiski autoni tagasi. Siis aga avastasime, et keegi on meile nii kõrvale parkinud, et juhiistmele nagu normaalset teed pidi ei saa. No worries, läksin siis kõrvalt sisse ja siis saime isegi kuidagi minema sealt. Tahtsime minna kinno. Kaardil oli kino märgitud, tänavasildid näitasid, kus kino peaks asuma, aga mida siis sellel tänaval ei olnud, oli kino. Ilus. Käisime siis hoopiski Harvey Normanis, vaataime veitsu mööblit ja asusime uue karavani pargi otsingutele, kuna selles eelmises me enam olla ei tahtnud. Otsustasime, et läheme linnast välja siis natuke. Leidisme ühe koha, mis tundus selline tore olevat eks, parkisime auto ära, et vastuvõttu minna, ja keda me seal näeme-seda sama tädi, kes eelmiseski karavani pargis oli. Mis siis ikka, keerasime ringi ja läksime autosse tagasi ja sõitsime kõrval olevasse karavani parki. See on ikka päris uhke kohta, siis on uhke köök, uhked wc’d ja elekter ja bassein ja no väga pro ikka. Panime telgi püsti ja siis mõtlesime bassu äärde minna, kuna ikka väga palav oli. Bassu olid aga miskid pisikesed hõivanud, seega otsustasime hoopiski järve äärde minna. Leidisme siis ka sellise järvekese nagu Lake Douglas või nagu meie seda kutsume Lake Dougy. Nagu meie pügaja Dougy Kojonupis, oli ka see järv miski väga imelik ikka. Ei olnud nagu päris järv, pigem miski mudaauk. No sinna me igatahes ei läinud ja kuna ikka oli väga palav, siis otsustasime et läheme ikka bassu äärde. Tulime siis tagasi ja käisime ujumas ja siis olime niisama bassu ääres ja no ilus oli. Nii ilus nagu homset ei tulekski, päris ausalt ka. Ja siis oli veel ilusam, kui ma mõtlesin, et Eestis on miski talv praegu ju! Ahah.:D Igatahes, siis lõpuks me ikka lahkusime sealt ja siis Enel tegi meile süüa ja siis nüüd me istumegi siin telgi kõrval ja naudime seda, kuidas päike hakkab vaikselt loojuma ja selline mõnus soe on ja enam ei igatse ma nii väga Chase’i ja Enel ei igatse enam nii väga Simon’it ka. Ühesõnaga ilus on.

Muide alates sellest, kui me Kojonupist ära läksime oleme miski 1600 km sõitnud ja näinud kuute surnud kängurud, ise pole ühtegi surnuks sõitnud ja elusaid pole ka näinud. Selline väike statistika teile.

Musi

Marit