Port Linconis tahtsime sellist hullutavat asja teha, nagu haidega sukeldumine. Asi käib siis nii, et saad omale sukeldumise varustuse ja siis pannakse sind miskisse puuri ja siis miski 20 haid ujub su ümber. Asi jäi kahjuks ära, kuna meil vaestel backpackeritel ei olnud selle jaoks lihtsalt piisavalt raha. Selle asemel veetsime päeva hoopiski oma karavani pargi kail, kust oli päris maru vette hüpata. Miski 7 aeg õhtul mõtlesime, et hüppaks veel paar korda ja siis läheks pessu. Enel veel enne oma viimast hüpet rääkis, et kuigi oleme seal terve päeva hüpanud, siis ikkagi on natuke hirmutav nii kõrgel hüpata ja nii ja siis samal hetkel, kui Enel hüppas, ilmus meie alla maailma suur rai. Ma alguses vaatasin, et Enel hüppab talle täpselt peale, aga õnneks see tüüp ujus enne ära. Igatahes väga hirmutav oli ja nüüdsest otsustasime, et enam suvakas kohas vette ei hüppa. Aga et siis järgmisel päeval pakkisime asjad jälle kokku ja sõitsime Port Augustasse. No maailma palav oli seal lihtsalt. Isegi tuul oli nagu maru palav. Kuna me midagi eriti teha ei viitsinud, siis veetsime põhimõtteliselt terve päeva karavani pargi bassus. Ilus. Ja siis öösel oli nagu miski maailma hull torm. Selline tunne oli, et lendame telgiga minema lihtsalt. Seega öösel otsustasime, et paneme asjad kokku (mis ei olnud maailma tugeva tuulega just kõige kergem) ja läksime autosse magama. Hommikul hakkasime jälle siis sõitma, ja siis käisime Crystal Brook’is sellises kohas nagu Royal Hotel (meie Kojonupi pubi nimi oli ka Royal Hotel), väga hullutav oli see. Siis sõitsime Port Wakefield’i ja võtsime endale motellis toa, sest ikka oli veel selline jama ilm ja telgis ei tahtnud magada. Hiiglama ilus oli see, sest me oleme peaaegu kuu aega ainult telgis maganud ja nii. Hommikul tahtsime siis sõitma hakata, aga avastasime, et meie autol on üks kumm tühi. No worries, võtsime siis tagavara rehvi välja ja siis miski tüüp vahetas selle ära, ütles veel, et ta imestab, et me oma vana rehviga üldse nii kaugele jõudsime. Otsustasime, et Adelaide’is ostame uue varurehvi ja siis teise esirehvi vahetame ka ära. Nii igaks juhuks. Ja siis miski paari tunni pärast olimegi Adelaide’is! Natuke hirmutas mind see liiklus, sest meil ei olnud kaarti ega midagi. Enam vähem teadsin, kuhu sõitma peab aga siiski päris hullutav oli see linnavahel sõitmine. Lõpuks leidsime siiski oma hosteli ülesse ja siis tuli välja, et neil on miski segadus tubadega, alguses taheti meid üldse eraldi tubadesse panna, aga siis selgus, et me saame miski kahe tüübiga ühte tuppa minna. No worries eks, läksime siis tuppa ja avastasime, et ainult üks voodi on vaba. Siis nad seletasid seal midagi ja me ikka saime sinna tuppa jääda. Õhtul tuli aga välja, et seal ikka elabki kolm inimest ja me pidime välja kolima. Hea on selle juures see, et me saime nüüd kallimasse tuppa, kus on telekas ja wc ja vannituba (teise toaga oli nii, et wc ja vannituba olid koridoris) ja et nüüd siis elame koos kahe pliksiga, kes on Šveitsist (siis mõtlesin Hannakesele muidugi). Ja nüüd anna andeks Hanna, ma täitsa usun, et sinu šveitslased on toredad ja nii aga no need kaks pliksikest küsisid päris ausalt ka, et kas me oleme Jaapanist! Üldse ei tee nalja praegu. Igatahes, otsustasime, et nendega eriti koos olla ei viitsi ja siis läksime iiri pubisse. Väga hullutav õhtu oli see! Hommikul miski aeg jõudsime tagasi siis hostelisse ja siis magasime pool päeva ja siis nüüd varsti vaatame, et mis täna õhtul saama hakkab.:)

Elu on lihtsalt nii lill ja nii ongi!

Musi

Marit