Päevade lugemine on meil üldiselt juba ammu sassis, aeg-ajalt pole aimugi mis päev üldse on, kuupäevadest rääkimata. Eelmine kord vist lõpetasime sellega kuidas me Kojonupist jõudsime Denmarki. Nii, selle linna kohta oleme siis kuulnud n-ö vaimustavaid lugusi, et kui ilus seal kõik on lausa hingemattev kui vana kooli keeles rääkida. Nu juttude põhjal tundub ju koht kuhu minna ja paar päevakest veeta. Olime meiegi Denmarkist suhteliselt vaimustuses. Kohale jõudes langesime ikka musta masendusse, sest koht oli ilust ikka väga kaugel. Ei tea, kas ta oligi kole või oli meil lihtsalt jälle suur Kojonupi igatsus nagu alati. Igatahes need kaks päeva mis me seal olime, veetsime enam-vähem telgis ,lugedes oma twilighti saagat. Muidugi käisime ka linna peal ringi ja soetasime endale MJ kahe cdlise kogumiku, nüüd on kõik lood juba enam-vähem peas. Nii et midagi head sellest Denmarkist ikka tuli ka. Sealt tõmbasime jälle Esperancesse sest teada ju on et you must love Esperance. Seal tundime end jälle väga koduselt, sest kõik oli juba teada-nähtud. Kuid nüüd veetsime vähem aega turistidades ja rohkem aega pubis ja kinos. Lahe. Seal pubis on siis selline asi nagu Skimpy, kes on siis n-ö seksikas noor näitsik, kes teenindab pubi kiimas vanamehi aluspesus. Arvatavasti sellepärast seal pubis nii palju rahvast käibki, Steve tahtis ka meie pubisse Skimpyt aga ma ei kujuta ette, kes seda rahvamassi väljakannataks. Igatahes meil oli seal tore nagu alati, valisime Martitiga endale ka majad seal juba välja, mida meie tulevased rikkad mehed endale lubada suudavad, vaatega ookeanile ja puha. Esperancest võtsime siis suuna Lõuna-Austraalia poole. Seal on siis selline maantee, mis on umb 1200km ja seda kutsutakse The Nullarbor. Natuke lähemalt sellest siis. See on siis põhimõtteliselt kõrb või siis kuidas aussid ütlevad out-back või bush. Absoluutselt mingit levi ei ole, tee peal on umbes 200-300km vahedega roadhoused, kus siis saab magada ja süüa ja õlutit ka kui vajadus tuleb. Bensiin on nagu kuradi hinnaga ja igalpool teeäärtes on surnud känguruud. Põhimõtteliselt tee siis algab Norsemanist kuni Cedunani, seal vahepeal on siis osariigi piir. Kuna me alustasime oma sõitu Esperancest siis eriti kaugele me omadega ei jõudnud. Peatusime juba Nullarbori esimeses roadhouses Balladonia, sest pimedas siis riigis niimoodi sõita on väga ohtlik ega tasu ära. Kuna me ei suutnud oma telki selles kõrbe maastikus üles panna tuli meil magada autos, mis teie teadmiseks ei ole eriti hea kogemus. Ja tuba me siis maalimas endale kahjuks lubada ei saa. Kuna auto oli nii ebamugav siis olime suhteliselt varakult üleval umbes kella kuue aeg. Saime varakult liikuma ja palju maad läbitud. Muidugi pean välja tooma ühe roadhouse, mis oli siis Coclebiddy, kus Marit käis oma asju ajamas ja mina vahtisin niisama ringi, sel ajal sattusin ma huvitavale tahvlile kus oli kirjas, et seal külas elab 8 inimest, kamba peale 1 koer ja 1200000 känguruud, võrdsus ruulib. Sealt edasi lähenesime piirile, kuna üle piiri ei tohtinud vedada puuvilju ega juurvilju siis tegime enne piiri auto ilusti sellest kraamist puhtaks, ehk siis viskasime ära need kaks kartulit mis olid meil autos juba Kalgoorliest alates. Mina olin muidugi närvis aga polnud erilist põhjust sest sõitsime sealt niisama läbi keegi isegi ei vaadanud meie poole, pettumus, Siis seal edasi oli n-ö pildistamis koht kus sai siis L-Austraalia õhku hingata ja ookeanist pilti teha, nunnu, Järgmine peatus toimus meil siis sellises roadhousis mille nimi oligi Nullarbor, seal oli huvitav, ja kõige huvitavam oli see, et kuna siin maailmas on veevarud n-ö limiidiga siis pesemiseks oli vaja maksta dollar, vähe sellest et ma maksan selle platsi eest kuhu oma auto ööseks parkida. Aga see oli ka ainuke roadhouse kus me sellist nalja nägime. Aga pubi oli see eest seal vägev. Aga nagu ka Balladonias oli ka seal probleem maastikuga ja pidime jälle autos magama. Enne magama jäämist suutsime jälle kahepeale välja mõelda lollakaid teooriaid nagu meie känguruude vallutamine maailas ja Walkingule viiruse sisse panemine. Meie fantaasia on ikka piiritu. Meie üllatuseks tuli seal maailmas ka kella keerata, nii et nüüd oleme Eesti ajast mitte 6h ees vaid 8,5h. Adelaides peame jälle kella keerama ja siis on meie ajavahe umbes 10h. Ja kogu see kella keeramine ajas meie graafiku nii segi, et hommikul magasime ilusti sisse, pidime lahkuma 10am aga ärkasime alles 11am, tublid, õnneks midagi halba ei juhtunud, panime paagi bensiini täis, radiaatori vett täis, ja meie üllatuseks tuli ka õli panna, igatahes kui kõik näidud lõpuks normis olid hakkas jälle sõit. Lõpuks jõudsime välja Cedunasse, kus toimus fruit-fly inspection, sealt saime ka väga ilusti läbi, sest inspektor oli mingi vanem mees, ja teada ju on kuidas nad sulavad mu naeratuse peale. Marit ütles, et ta pole veel ühtegi vanameest näinud kes mind ei armastaks. Mulle sobib. Peaasi, et liiga palju ei armastaks. Cedunas saime lõpuks levi ja The Nullarbor oligi läbi. Helistasime ja messisime vanematele ja Jessele, et meiega on kõik korras. Muidugi võiks välja tuua mõned road sildid, mis teepeal olid ikka päris hirmuäratavad nagu Drowsy drivers die or Fatique is fatal. Päris scary kohe paneb peatuma järgmises roadhouses. Sealt võtsime suuna Streaky bay’sse, mis on siis ookeani äärne linn, ning siis veetsime öö seal, saime ülepika aja telgis magada ja kohe ilusti sest päike ei hakanud esimese asjana meile peale paistma. Streaky Bay’s käisime sellises rannas kus olid nagu hiiglaslikud lained, sinna ujuma ei julgenud minna, selle asemel ehitasime hoopis liivaküla, kus meil olid kõige suuremad ja ilusamad majad. Fänsi thät eksole. Õhtul käisime veel mööda ookeani äärt romantilist jalutuskäiku tegemas, nunnu. Ning täna jõudsime siis omadega Port Lincolnisse, mis on siis Eyre poolsaare tipp, karavanpark on jälle ookeani ääres, veab meil. Siin käisime natuke linna vahel ringi, ei olnud eriti köitev, sest inimesed olid nagu nii ebaviisakad, ei tea mis nende probleem oli. Aga siis viis marit mind hoopis kohtingule kuskile hiina restosse, väga fänsi oli see. Toit oli hea, kuid liiga vürtsine minu joaks, ikkagi oli hea. Igatahes nüüd on kõhud täis ja tuju hea. Kui ainult ei oleks neid neetud roosasi papagoisi, kes kakavad telgi peale teevad imelikke hääli ja musitavad üksteist nokaga. Samuti kajakad kes turritavad ja vaatavad nagu me oleks nende territooriumil…grr…linnud on hulluks läinud, jube tihti on siin maailmas tunne nagu oleks Alfred Hitchcoki filmi „Linnud“ astunud.

P.s peab ka ära mainuma et siin SA on kõik WA autod omavahel perekond, sest nii kui mõni WA auto meist möödub on tal vaja meile lehvitada, alguses oli natuke kahtlane aga nüüd on meil endal ka see riiklik komme küljes.

Ok, varsti saate pilte, sest varsti on meie roadtrip läbi. Olge tublid

XoX

Enel