Päev 6
Hommikul ärkasime nagu tavaliselt selle peale et maailma palav hakkas lihtsalt. Samuti oli meie telgil probleeme püsti seismisega, sest selline päris tore tuul oli. Päris ausalt ka, me panime telki viis korda püsti miski tunni aja jooksul. Lõpuks see ka õnnestus, fäänsi that eksole. Otsustasime, et läheme Pink Lake’i äärde. Pink lake on soolajärv, mis peaks oleme roosakat värvi (meie sellest loomulikult aru ei saanud, et ta roosa oleks olnud, aga ma miski targa paberi pealt lugesin, et ta ikka peaks nagu päris roosa olema muidu). Edasi sõitsime mööda Great Ocean Road’i ja käisime erinevates randades siis. Maailma ilus lihtsalt. Tegime muidugi sada tuhat pildikest ja mõtlesime, et päris ausalt ka, peab lihtsalt armastama Esperance’i! Kui keegi peaks kunagi Aussie tulema, siis see on linn, kus lihtsalt peab käima. Põhimõtteliselt terve päeva veetsimegi siis Great Ocean Road’il, kui linna tagasi jõudsime, siis nagu ei viitsinudki enam midagi eriti teha ja tulime karavan parki ära. Ja meie telgike oli ka täitsa püsti kuigi olime 1684506 protsenti kindlad, et ta on ümber kukkunud ja kuhugile ära lennanud ka. Igatahes, et siis Enel luges natuke Eclipse’i ja ma lihtsalt nautisin elu ja siis hakkasime kana grillima ja jälle oli maailma ilus lihtsalt.
Päev 7
Selline asi juhtus, et me magasime kella 12ni! Mhmh, üle pika aja oli selline mitte väga ilus ilm (Eestis ütleks sellise ilma kohta, et päris ilus läheme randa ilm on. :D). Aga kui me pesust ära tulime, siis oli juba päike tagasi ja kõik oli väga fäänsi jälle (müstika, kuidas poole tunniga ilm muutuda võib ikka). Kuna mul on miski kahtlane lööve näo ja kaela peal, siis otsustasime, et läheme apteeki. Sõitsime siis linna ja leidsime apteegi üles, läksime sisse, rääkisin siis, et mul on selline probleem, et nägu ja kael ikka julmalt sügelevad, et mul on vist päikesest miski allergia vms. Pliksike, kes seal töötas mõtles natuke, andis mulle miskid tabletid ja ütles, et nädalaga peaks ära minema. Ilus. Loodetavasti olen ma siis nädala pärast täpikeste ja sügelemise vaba. Edasi mõtlesime, et läheks akvaariumisse (me pole päris kindlad, kas eesti keeles öeldakse nii, aga no see on selline koht, kus saab kalu vaadata jne, nagu Sea Life Soomes). Sõitsime siis mööda seda tänavat, kus akvaarium peaks olema, aga nagu juba tavaks on saanud, siis neid asju enam ei eksisteeri, kuhu meie minna tahame. Nii jäi see käik ära. Läksime hoopiski sellisesse kohta, kus tehakse kala nahast kotte ja ehteid jne. Ja peale seda läksime kai peale, kus tegime pildikesi Sammy’st ja siis tulime karavani parki ära. Kuna teisipäeval on siin kinos odavad piletid, siis mõtlesime, et õhtul läheme This is it’i vaatama. Ka Perthis olid kinopiletid teisipäeval odavamad kui muidu ja terve Billabong käis kinos ja siin oli ka nii, et väga paljud meie karavani pargist olid kinos. Igatahes, et meile film väga meeldis. Siis tulime karavani parki tagasi, kuulasime natuke sakslaste hullumist (meie kõrval platsil olid siis miski seltskond, kellest üks oli vähemalt sakslane, seega vist päris ei saa öelda, et sakslaste seltskond hullus, aga siiski. Igatahes et ta üritas teistele saksa keelt õpetada ja mingi aja tiirles Eneli ümber, mis oli minu meelest väga naljakas) ja siis miski aeg läksime magama ära. Ilus.
Päev 8
Hommikul mõtlesime, et läheme Cape le Grande national park’i. Seal peaksid kui mitte maailma, siis vähemalt Austraalia kõige ilusamad rannad olema (nagu miski saaks veel ilusam olla kui Great Ocean Road’i rannad) ja kängurud ja üldse väga ilus peaks siis seal olema. Kohale jõudes avastasime, et parki sisenemiseks on vaja miskit maksu maksta, ma ei tea, veitsu kahtlane, et sellises kohas peab maksma. Igatahes, autopealt taheti 40 doltsi saada ja sinna meie minek jäigi. Sõitsime siis tagasi linna, käisime natuke linnapeal ringi ja siis läksime oma lemmikranda, hullasime seal natuke aega ja siis tulime karavani parki ära.
Päev 9
Midagi eriti ei toimunudki. Terve päeva veetsime Twilight Cave’il, meie arust üks ilusamaid randu The Great Ocean Road’il.
Kuna eelmine päev kõrbesime ikka päris ära, siis ei tahtnud enam randa ka minna (kuigi ookeanis oleks olnud tore hullata). Seega terve päeva laisklesime karavani pargis, lugesime raamatuid jne. Õhtul käisime korraks kohalikus TAB pubis ja siis oli väike pidu karavani pargis koos Lõuna Aafrika vabariigist pärit inimestega. Hullutav.
Päev 10 ehk tagasi koju, 11 ja 12
Hommikul ärkasime üles, mõtlesime, et Kojonupis toimub täna speed shearing, kell 11 pakkisime asjad kokku ja sõitsime tagasi Kojonupi. Umbes pool 5 olime juba peaaegu Kojonupis ja siis tabas meid väike paanika, me ei olnud enam nii kindlad, et tagasi minek on just maailma parim mõte. Helistasime siis Jessile ja alles siis läks paanika üle, sest Jess oli nagu maailma häps, et me tagasi läheme. Kui pubisse jõudsime, avastasime, et meil ei ole nagu mitte kuhugile oma autot parkida, kuna seal oli ikka maailma palju rahvast. Jätsime siis auto kuhugile tee äärde ja kõndisime pubisse. See oli päris maru, sest inimesed lihtsalt hullusid. Päris ausalt ka. Enamus tulid meie juurde, et kas me näeme kummitusi või nagu midaaa nagu, et kuidas te siia tagasi saite ja kas jäätegi nüüd ikka siia jne. Lõpuks jõudsime ka taha hoovi, kus siis toimus speed shearing. See on siis pügajate võistlus, et kes kõige kiiremini pügab. Põhimõtteliselt olid nagu miskid meeskonnad ka, et nt üks pidi kõigepealt jug’i õlut ära jooma ja siis teine võis alles pügama hakata jne. Kõige rohkem hullutas meid Apera, kes meile väga oma pügamisoskusi näidata tahtis. Üldse hullutas ta meid terve päeva, sest ta absoluutselt ei saanud aru miks me seal olime ja siis kui ta lõpuks aru sai, et me tulime ainult paariks päevaks, siis oli ta ikka päris kurb. Igatahes, et lõpuks leidsime ka Jessi üles, ja siis oli ta jälle maailma häps ja siis nägi meid Rita. Ma ei tea, ma ei oska seda eriti sõnadesse panna, aga Rita täiesti hullus kui meid nägi. Ja siis nägi meid Steve ja ta oli ka ikka päris hullumas ja siis muidugi kutsuti meid kohe leti taha ja Sonny tahtis meid kohe tööle panna (seda muidugi ei juhtunud). Igatahes, no see oli ikkagi päris hindamatu, kui häps Rita oli kui meid nägi. Siis Steve küsis, et kas me jääme ööseks ikka, me ei jõudnud isegi veel midagi vastata, kui Rita juba asjad paika pani, et jap tüdrukud jäävad ööseks ja kuigi terve hostel on inimesi täis, siis küll me neile kusagil koha leiame kus nad magada saavad. Siis käisime ja tutvusime uute iirlastega- Aisha ja Roryga. Nad on õde ja vend ja päris kaua juba Austraalias ringi reisinud. Nad päris hullusid sellest, kuidas kõik inimesed meid ikka teadsid ja kui häpsid kõik olid kui meid nägid. Pärast speed shearingut hakkas nagu piduuuu. Pool 12 pandi pubi kinni, kuna politsei tuli sinna ja üks pügajatest viidi politseisse ja üldse miski imelik teema oli seal. Istusime siis pubi ees, Enel valvas miski tüübi cartonit, mina hängisin oma BFF Dougy’ga. Siis tuli Simon sinna, Enel läks tema juurde (kui Simon jalutab seda maad üldiselt miski tund aega, siis seekord läks neil kolm ja pool tundi.:D), mina läksin Dougy’ga pügajate peole. Poole tee peal tahtis Dougy väga WC’sse minna ja siis me läksime lihtsalt kellegi suvaka majja mis oli päris hullutav ja siis miski aeg jõudsime Rangi juurde, kõik teised olid juba seal ja siis väga hullusid ikka selle üle et ma seal olin. Toa, Teina ja Ben olid ikka väga häpsid ja siis põhimõtteliselt terve õhtu hängisin nendega ja siis miski 6 aeg hommikul otsustasin et peaks magama minema. Teina saatis mu siis pubisse tagasi ja ise läks koju ja siis mulle meenus et mul ei ole ju võtmeid enam. No worries, helistasin siis Jessile, aga ta ei võtnud vastu. Mul oli juba natuke paanika, et kas ma pean nüüd pubi ees magama vms. Siis meenus mulle et Aisha andis mulle enda numbri, õnneks ta võttis vastu ja lasi mu sisse. Ja siis sain magada toa number 10 väga mõnusal diivanil. Rory andis mulle veel oma teki ja padja ja siis oli päris maru seal magada. Kell 11 ärkasin selle peale, et inimesed hakkasid pubis ringi sebima, kuna enamus pügajatest läksid camp out’i. Ärkasin siis üles, helistasin Enelile, ta tuli ka tagasi pubisse ja siis istusime pubi ees, meiega liitusid osad pügajad, kes ei pidanud kuhugile minema ja siis ootasime pubi avamist. Umbes kahe aeg mõtlesime, et peaks äkki sõitma hakkama, see Ritale ei sobinud, ta andis meile hoopiski miski toa võtmed, ütles, et väsinult ei saa ikka sõita ja siis me magasimegi kella kuueni. Siis oli juba liiga hilja kuhugile sõitma hakata ja nii jäimegi veel üheks ööks Kojonupi. Hommikul mõtlesime jälle et peaks ikka kohe sõitma hakkama, seekord oli Steve see, kellele meie plaan ei meeldinud ja siis ta tegi meile hommikusööki ja siis tulid Mary ja Rita ja Jess ka kööki ja niimoodi me siis hängisime seal. Meie ja meie Austraalia (õigemini siis Uus-Meremaa) perekond.:) Mary ja Steve otsustasid, et ma pean ikka mõne mauriga abielluma et ma ei saa lihtsalt pügajatest eemal olla. Hullutav. Siis miski 12 aeg leidsime, et nüüd on meil ikka aeg minema hakata. Hakkasime siis kõigile head aega ütlema kui Steve hakkas uurima, et kauaks me veel Austraaliasse jääme ja et kui me peaksime tahtma teise aasta viisat, siis peame talle ainult vajalikud paberid saatma ja viisa on meil olemas. Lõpuks siis saime kõigile head aega öeldud ja siis hakkasime Denmarki poole sõitma. Nüüd istumegi jälle karavani pargis ja mõtleme kuidas me üldse ei viitsi enam telgis elada.:)
Ja jällegi ütlen, et varsti varsti paneme pilte ka üles.
Musi
Marit
Hommikul ärkasime nagu tavaliselt selle peale et maailma palav hakkas lihtsalt. Samuti oli meie telgil probleeme püsti seismisega, sest selline päris tore tuul oli. Päris ausalt ka, me panime telki viis korda püsti miski tunni aja jooksul. Lõpuks see ka õnnestus, fäänsi that eksole. Otsustasime, et läheme Pink Lake’i äärde. Pink lake on soolajärv, mis peaks oleme roosakat värvi (meie sellest loomulikult aru ei saanud, et ta roosa oleks olnud, aga ma miski targa paberi pealt lugesin, et ta ikka peaks nagu päris roosa olema muidu). Edasi sõitsime mööda Great Ocean Road’i ja käisime erinevates randades siis. Maailma ilus lihtsalt. Tegime muidugi sada tuhat pildikest ja mõtlesime, et päris ausalt ka, peab lihtsalt armastama Esperance’i! Kui keegi peaks kunagi Aussie tulema, siis see on linn, kus lihtsalt peab käima. Põhimõtteliselt terve päeva veetsimegi siis Great Ocean Road’il, kui linna tagasi jõudsime, siis nagu ei viitsinudki enam midagi eriti teha ja tulime karavan parki ära. Ja meie telgike oli ka täitsa püsti kuigi olime 1684506 protsenti kindlad, et ta on ümber kukkunud ja kuhugile ära lennanud ka. Igatahes, et siis Enel luges natuke Eclipse’i ja ma lihtsalt nautisin elu ja siis hakkasime kana grillima ja jälle oli maailma ilus lihtsalt.
Päev 7
Selline asi juhtus, et me magasime kella 12ni! Mhmh, üle pika aja oli selline mitte väga ilus ilm (Eestis ütleks sellise ilma kohta, et päris ilus läheme randa ilm on. :D). Aga kui me pesust ära tulime, siis oli juba päike tagasi ja kõik oli väga fäänsi jälle (müstika, kuidas poole tunniga ilm muutuda võib ikka). Kuna mul on miski kahtlane lööve näo ja kaela peal, siis otsustasime, et läheme apteeki. Sõitsime siis linna ja leidsime apteegi üles, läksime sisse, rääkisin siis, et mul on selline probleem, et nägu ja kael ikka julmalt sügelevad, et mul on vist päikesest miski allergia vms. Pliksike, kes seal töötas mõtles natuke, andis mulle miskid tabletid ja ütles, et nädalaga peaks ära minema. Ilus. Loodetavasti olen ma siis nädala pärast täpikeste ja sügelemise vaba. Edasi mõtlesime, et läheks akvaariumisse (me pole päris kindlad, kas eesti keeles öeldakse nii, aga no see on selline koht, kus saab kalu vaadata jne, nagu Sea Life Soomes). Sõitsime siis mööda seda tänavat, kus akvaarium peaks olema, aga nagu juba tavaks on saanud, siis neid asju enam ei eksisteeri, kuhu meie minna tahame. Nii jäi see käik ära. Läksime hoopiski sellisesse kohta, kus tehakse kala nahast kotte ja ehteid jne. Ja peale seda läksime kai peale, kus tegime pildikesi Sammy’st ja siis tulime karavani parki ära. Kuna teisipäeval on siin kinos odavad piletid, siis mõtlesime, et õhtul läheme This is it’i vaatama. Ka Perthis olid kinopiletid teisipäeval odavamad kui muidu ja terve Billabong käis kinos ja siin oli ka nii, et väga paljud meie karavani pargist olid kinos. Igatahes, et meile film väga meeldis. Siis tulime karavani parki tagasi, kuulasime natuke sakslaste hullumist (meie kõrval platsil olid siis miski seltskond, kellest üks oli vähemalt sakslane, seega vist päris ei saa öelda, et sakslaste seltskond hullus, aga siiski. Igatahes et ta üritas teistele saksa keelt õpetada ja mingi aja tiirles Eneli ümber, mis oli minu meelest väga naljakas) ja siis miski aeg läksime magama ära. Ilus.
Päev 8
Hommikul mõtlesime, et läheme Cape le Grande national park’i. Seal peaksid kui mitte maailma, siis vähemalt Austraalia kõige ilusamad rannad olema (nagu miski saaks veel ilusam olla kui Great Ocean Road’i rannad) ja kängurud ja üldse väga ilus peaks siis seal olema. Kohale jõudes avastasime, et parki sisenemiseks on vaja miskit maksu maksta, ma ei tea, veitsu kahtlane, et sellises kohas peab maksma. Igatahes, autopealt taheti 40 doltsi saada ja sinna meie minek jäigi. Sõitsime siis tagasi linna, käisime natuke linnapeal ringi ja siis läksime oma lemmikranda, hullasime seal natuke aega ja siis tulime karavani parki ära.
Päev 9
Midagi eriti ei toimunudki. Terve päeva veetsime Twilight Cave’il, meie arust üks ilusamaid randu The Great Ocean Road’il.
Kuna eelmine päev kõrbesime ikka päris ära, siis ei tahtnud enam randa ka minna (kuigi ookeanis oleks olnud tore hullata). Seega terve päeva laisklesime karavani pargis, lugesime raamatuid jne. Õhtul käisime korraks kohalikus TAB pubis ja siis oli väike pidu karavani pargis koos Lõuna Aafrika vabariigist pärit inimestega. Hullutav.
Päev 10 ehk tagasi koju, 11 ja 12
Hommikul ärkasime üles, mõtlesime, et Kojonupis toimub täna speed shearing, kell 11 pakkisime asjad kokku ja sõitsime tagasi Kojonupi. Umbes pool 5 olime juba peaaegu Kojonupis ja siis tabas meid väike paanika, me ei olnud enam nii kindlad, et tagasi minek on just maailma parim mõte. Helistasime siis Jessile ja alles siis läks paanika üle, sest Jess oli nagu maailma häps, et me tagasi läheme. Kui pubisse jõudsime, avastasime, et meil ei ole nagu mitte kuhugile oma autot parkida, kuna seal oli ikka maailma palju rahvast. Jätsime siis auto kuhugile tee äärde ja kõndisime pubisse. See oli päris maru, sest inimesed lihtsalt hullusid. Päris ausalt ka. Enamus tulid meie juurde, et kas me näeme kummitusi või nagu midaaa nagu, et kuidas te siia tagasi saite ja kas jäätegi nüüd ikka siia jne. Lõpuks jõudsime ka taha hoovi, kus siis toimus speed shearing. See on siis pügajate võistlus, et kes kõige kiiremini pügab. Põhimõtteliselt olid nagu miskid meeskonnad ka, et nt üks pidi kõigepealt jug’i õlut ära jooma ja siis teine võis alles pügama hakata jne. Kõige rohkem hullutas meid Apera, kes meile väga oma pügamisoskusi näidata tahtis. Üldse hullutas ta meid terve päeva, sest ta absoluutselt ei saanud aru miks me seal olime ja siis kui ta lõpuks aru sai, et me tulime ainult paariks päevaks, siis oli ta ikka päris kurb. Igatahes, et lõpuks leidsime ka Jessi üles, ja siis oli ta jälle maailma häps ja siis nägi meid Rita. Ma ei tea, ma ei oska seda eriti sõnadesse panna, aga Rita täiesti hullus kui meid nägi. Ja siis nägi meid Steve ja ta oli ka ikka päris hullumas ja siis muidugi kutsuti meid kohe leti taha ja Sonny tahtis meid kohe tööle panna (seda muidugi ei juhtunud). Igatahes, no see oli ikkagi päris hindamatu, kui häps Rita oli kui meid nägi. Siis Steve küsis, et kas me jääme ööseks ikka, me ei jõudnud isegi veel midagi vastata, kui Rita juba asjad paika pani, et jap tüdrukud jäävad ööseks ja kuigi terve hostel on inimesi täis, siis küll me neile kusagil koha leiame kus nad magada saavad. Siis käisime ja tutvusime uute iirlastega- Aisha ja Roryga. Nad on õde ja vend ja päris kaua juba Austraalias ringi reisinud. Nad päris hullusid sellest, kuidas kõik inimesed meid ikka teadsid ja kui häpsid kõik olid kui meid nägid. Pärast speed shearingut hakkas nagu piduuuu. Pool 12 pandi pubi kinni, kuna politsei tuli sinna ja üks pügajatest viidi politseisse ja üldse miski imelik teema oli seal. Istusime siis pubi ees, Enel valvas miski tüübi cartonit, mina hängisin oma BFF Dougy’ga. Siis tuli Simon sinna, Enel läks tema juurde (kui Simon jalutab seda maad üldiselt miski tund aega, siis seekord läks neil kolm ja pool tundi.:D), mina läksin Dougy’ga pügajate peole. Poole tee peal tahtis Dougy väga WC’sse minna ja siis me läksime lihtsalt kellegi suvaka majja mis oli päris hullutav ja siis miski aeg jõudsime Rangi juurde, kõik teised olid juba seal ja siis väga hullusid ikka selle üle et ma seal olin. Toa, Teina ja Ben olid ikka väga häpsid ja siis põhimõtteliselt terve õhtu hängisin nendega ja siis miski 6 aeg hommikul otsustasin et peaks magama minema. Teina saatis mu siis pubisse tagasi ja ise läks koju ja siis mulle meenus et mul ei ole ju võtmeid enam. No worries, helistasin siis Jessile, aga ta ei võtnud vastu. Mul oli juba natuke paanika, et kas ma pean nüüd pubi ees magama vms. Siis meenus mulle et Aisha andis mulle enda numbri, õnneks ta võttis vastu ja lasi mu sisse. Ja siis sain magada toa number 10 väga mõnusal diivanil. Rory andis mulle veel oma teki ja padja ja siis oli päris maru seal magada. Kell 11 ärkasin selle peale, et inimesed hakkasid pubis ringi sebima, kuna enamus pügajatest läksid camp out’i. Ärkasin siis üles, helistasin Enelile, ta tuli ka tagasi pubisse ja siis istusime pubi ees, meiega liitusid osad pügajad, kes ei pidanud kuhugile minema ja siis ootasime pubi avamist. Umbes kahe aeg mõtlesime, et peaks äkki sõitma hakkama, see Ritale ei sobinud, ta andis meile hoopiski miski toa võtmed, ütles, et väsinult ei saa ikka sõita ja siis me magasimegi kella kuueni. Siis oli juba liiga hilja kuhugile sõitma hakata ja nii jäimegi veel üheks ööks Kojonupi. Hommikul mõtlesime jälle et peaks ikka kohe sõitma hakkama, seekord oli Steve see, kellele meie plaan ei meeldinud ja siis ta tegi meile hommikusööki ja siis tulid Mary ja Rita ja Jess ka kööki ja niimoodi me siis hängisime seal. Meie ja meie Austraalia (õigemini siis Uus-Meremaa) perekond.:) Mary ja Steve otsustasid, et ma pean ikka mõne mauriga abielluma et ma ei saa lihtsalt pügajatest eemal olla. Hullutav. Siis miski 12 aeg leidsime, et nüüd on meil ikka aeg minema hakata. Hakkasime siis kõigile head aega ütlema kui Steve hakkas uurima, et kauaks me veel Austraaliasse jääme ja et kui me peaksime tahtma teise aasta viisat, siis peame talle ainult vajalikud paberid saatma ja viisa on meil olemas. Lõpuks siis saime kõigile head aega öeldud ja siis hakkasime Denmarki poole sõitma. Nüüd istumegi jälle karavani pargis ja mõtleme kuidas me üldse ei viitsi enam telgis elada.:)
Ja jällegi ütlen, et varsti varsti paneme pilte ka üles.
Musi
Marit
0 comments:
Post a Comment