Täna sajab vihma, hullult tore iseenesest eks. Hommikul vihm meid eriti ei häirinud, aga nüüd on tõsiselt kopp ees. Ootame hullult seda aga kui paistab päike ja kõik on ilus. Plaanisime täna minna muidu loomaaeda, aga see trip jäi ära….muidugi vihma pärast. Siis aga seadsime sammud Aussi jobi, see on siis selline koht kus igasugused endale tööd leiavad. Sisse astudes nägi koht välja nagu juuksurisalong. Seal oli väga palju erinevatest rahvustest inimesi, kes kõik otsisid tööd, nii ka meie istusime maha ja jäime oma korda ootama. Lõpuks…umb 40 mintsa pärast saime siis n-ö intervjuule. Küsiti igasuguseid asju, ning tuli välja, et kaks pere, kes elavad mingi 100-200km üksteisest eemal soovivad lapsehoidjaid. Iseenesest tore töökoht ju, kuid me pidime ära ütlema, sest me tulime ju koos reisima, meil ei olnud sugugi plaanis see, et me peaks oleme üksteisest nii kaugel, ja pealegi pole lapsehoidmine just meie jaoks. Siis soovitati järgmine päev tagasi tulla, eks me seda ka teeme. Hostelisse tagasi jõudes vaatasime ka sealset töökuulutuste tahvlit. Otsiti blonde juuksemodelle ja siis mõtlesin, et võiks proovida, sest see tegelikult ühe päeva ots n-ö. Ei tea kas viitsin sinna tagasi helistada….elame, näeme. Täna alustasime ka oma arveraamatut, et näha, kuhu raha läheb, sellega jõudsin järeldusele, et igasugustest take-outidest me elada eriti ei saa, niisiis üritasime leida üles mingi toidukaupluse, küsisime inimeste käest ja meid juhatati mingisse kaugesse kohta. Sinna kõndides vihma kallas, mis ajas närvi, jõudes poodi ning nähes milline see on läksime veel rohkem närvi. Pood oli väga väike ning väga kesise valikuga, sealt üles leida midagi oli suhteliselt võimatu. Kõik oli nagu natuke nõuka aegne…mis natuke ikka päris palju. Olid erinevad letid, kus siis tuli endale meeldiv välja vaadata, ühest letist ostsime enam-vähem kõik kuiv ained, mis meil vaja oli, järgmisest puu- ja juurvilja ning kolmandast liha tükke ning viimasest kaks pudelit vett, sest siin on nagu koguaeg janu. Pood oli täiega suureks pettumuseks. Õnneks me teame, et kesklinnas on vähe normaalsem pood, mida me nüüdsest kasutame. Tagasi tulles sõitis meile vastu mees, kelle jalgrattal oli mootor, mis tegi kõva lärmi…suht naljakas.

Eile siis saime ka ühendust kalli klassivenna Tavoga, kes on juba paar kuud siin Perthis veetnud. Mõtlesime mingi päev kokku saada, eks siis näe kuidas see läheb, loodame parimat.

Paar sõna ka hosteli kohta, kus me peatume. Välja näeb ta nagu sanatoorium, ei tea, miks kõik seda kiidavad, minuarust pole siin kiiduväärt midagi, aga noh elatav. Meie toa on täielikult ära hõivanud mingi tüdruk, kes siin peatub nagu juba oma 4nädalat , nii et ruumi meie asjadele on minimaalselt. Aga meil on lõbus.

Midagi erilist muud toimunud ei ole….vaatame, mis homne päev toob!

Liiga palju vingumist vist tuli, aga see tegelt ei olnud nii mõeldud, Üldiselt oleme me väga rahul, tuleks ainult see päike välja!

Enel