Pühapäev

Laupäeval kirjutasime, et iirlased tahtsid meiega välja minna, Colin oli sellest ikka väga huvitatud. Aga siis tüübid mõtlesid, et neil ei ole raha ja siis et ei lähe ikka välja, et oleme niisama hostelis. Me siis võtsime oma traditsioonilised kohad bassu ääres sisse ja nautisime niisama sooja õhtut ja odavat Austraalia veini. Tüübid olid vaatasid sees jalgpalli, mingi ime läbi näidati siin ka normaalset Euroopa jalgpalli. Me ka korraks vaatasime seda, aga purjus britid ei ole just kõige meeldivam seltskond ja siis läksime tuppa ära hoopis. Tahtsime netist filme veel vaadata, aga viimasel ajal on peaaegu võimatu netti saada ja siis jäi see plaan ära. Muidugi Aafrika-mina olen kõige vägevam peoloom üldse-magas juba ja kuna ta norskab valjemini kui mõni mees ja räägib unes ja teeb imelikke hääli, siis on parim lahendus magama jääda kõrvaklapid peas. Miski kahe ajal tuli Pam ka tuppa ja rääkis, et nad ikkagi läksid välja aga arvasid, et me oleme juba läinud ja ei tulnud tuppa meid otsima. No worries, sest nagu ma juba mainisin, ei ole purjus britid just kõige meeldivam seltskond. 
Hommikul oli muidugi Aafrika juba kell seitse üleval ja vingus, et miks me nii kaua magame (no me ei saa normaalselt magama jääda kui siin nii külm on ja miski eit norskab kõrval eks). Me siis ärkasime miski 11 ajal (süüa jälle ei saanud), käisime pesus ja siis bussijaama, sest täna pidime Tavole külla minema (ja teda ei tahtnud me niimoodi üle lasta nagu iirlast). Täna toimus siin Perthi ümbruses mingi maastikumäng vms, igatahes sada miljonit inimest sebis ringi (kaasaarvatud siis rongi- ja bussijaamas). Kui kuidagi rahvast läbi trügitud saime, avastasime, et bussijaamast ei saagi piletit osta (blondiinid ei mõtle ju, et bussist saab ka piletit). No worries, kõndisime tagasi rongijaama ja ostsime sealt piletid. Tagasi bussijaama jõudes avastasime, et buss oli just läinud ja et peame miski 45 minutit ootama uut bussi. Jällegi no worries, kõndisime siis linna ja ostsime coca colat (põhijook siin siis meil) ja läksime keskväljakule. Meie vastas istusid kohalikud abod (aborigeenid siis), olid nagu nad ikka on, täis ja hambutud. Üks abo tahtsi vist meiega rääkima tulla, aga pärast paari sammu väsis nii ära, et jäi keskväljakule magama hoopiski. Sõps tal üritas teda äratada, aga see oli kasutu, abo ei ärganud. Igatahes, et meil oli siis aeg tagasi bussijaama minna ja varsti tuligi meie buss. Huvitav sõit oli selles suhtes, et me ei teadnud, kus maha minna. Tavo ütles vaid, et kui Coles’i supermarketit näete, siis tulge maha. Õnneks oli see ka viimne peatus (meie muidugi vajutasime ikka stopp nuppu ka enne peatust). Bussipeatuses ootas meid juba Tavo. Kõndisime siis miksi 100 meetrit ja olimegi India ookeani ääres! Ilus. 



Kuna oli suhteliselt külm, siis me ei läinud ujuma. Vesi oli ka mitte väga külm, aga soe ka mitte (minu jalad ja Eneli käed igatahes krampi ei läinud, kui vett katsusime). Ja seal rannas ei olnud ühtegi kohta, kus riideid ka vahetada. Aga et rannavalve oli siiski kohal. Selline turvaline oli. Natukese aja pärast tegi Tavo ettepaneku, et läheme tema juurde. Teised olid küll ka kodus (nad elavad seal majas siis üheksakesi), aga see meid ei seganud. Ma ei hakka siinkohal seda maja eriti kirjeldama, vaid lisan ühe pildi. Tehke ise omad järeldused. :D Ütlen vaid niipalju, et suuretoa põrandal vedeles äralõigatud varbaküüs. Ja kohalik kirik toob neile iga nädal tasuta suure kotitäie leiba (Eesti mõistes oleks see siis rohkem sai või nii). Aga vähemalt Austraalias hoolitsetakse selle eest, et backpackerid päris nälga ei sureks. :D


Igatahes, et Tavo siis tutvustas meile oma majakaaslasi ja siis vaatasime ta toa üle ja siis hakkas telekast MÄKAIVER! Mhmh. Inglane tuli ja küsis meilt, et kas see on populaarne sari Eestis. Jap, 10 aastat tagasi ainult. Aga et natuke hängisime veel seal ja siis oli meil aeg minema hakata. Kõndisime siis tagasi bussipeatusesse ja avastasime, et meil on bussini miski peaaegu tund aega. No worries, läksime tagasi ookeani äärde siis ja tegime paar pildikest (väga hea, et mul statiiv kaasas oli, saime ka koos pilti teha).


No ja kuna me ujuma ei saanud minna, siis tahtsin ma niisama seal hullata eks. Hullasin nii kaua kui üks suur laine tuli, mida ma tähele ei pannud ja siis olin ma läbimärg lihtsalt. Ilus. Aga vähemalt ma ei kukkunud või midagi sellist. Ja siis oli aeg natuke Enelil hullata. 



Vaatasime siis natuke veel surfipoisse ja siis läksime tagasi bussipeatusesse ja siis tuli ka buss. Mina muidugi pidin seal ka natuke veel hullama ja siis valasin oma tennistest pool kilo liiva bussiistmele. Ilus. Tagasi Perthi kesklinna jõudes ei pannud ma enam oma tennised jalga, kuna need olid väga liivased ja nii ja siis kõndisin paljajalu tagasi hostelisse (olin nagu paljajalu Tõnis Võsul). Kui siia jõudsime, vahetasin riided ära kuivemate vastu ja siis tuli Aafrika ja ütles, et tsikid ootavad meid juba all ja siis tuli Pam ka vaatama, et kus me oleme ja nii (tegime hommikul pliksidega plaani, et õhtul sööme koos). Ja siis läksime alla ja sõime känguruu liha! Mhmh, väga hea oli kusjuures, kuigi ma ikka koguaeg mõtlesin, et nii kahju on neid nunnukaid loomi süüa). Nüüd tulime oma tuppa tagasi, Aafrika ei maganudki õnneks, vaid kuna tal midagi teha ei ole siis avastas ta, et pole täna pesus käinud ja nüüd läks pessu siis. Ja kuna Enelil oli väga magusavajadus, siis jooksis ta üle tee asuvasse bensiinijaama ja tõi šoksi sealt ja mulle pulgakommi, mis oli väga armas temast.:)
Natukese aja pärast läks Aafrika siiski magama ja meie läksime juba traditsiooniliselt bassu äärde teed jooma. Meil on miski oma koht seal juba välja kujunenud ja nii. Ja siis otsustas ka šotlane Dave meiega liituda (Dave on siis see, kes meile hello Estons ütles). Nagu brittidele siin kombeks on, jõi ta muidugi õlut. Põhjus oli lihtne, nimelt on tal pühapäeval vaba päev ja siis esmaspäeval peab alles kella 10ks tööl olema ja no siis lihtsalt peab ju õlut jooma. Veel rääkis ta, et tema unistuste töö oleks selline, kus ta saaks terve päeva kanepit tõmmata ja juua. Ilus. Natuke rääkis ta veel meiega ja siis ütles, et me oleme väga õelad temaga ja läks tagasi sisse. Selleks ajaks olid juba iirlased ka välja ilmunud kusagilt ja siis oli neil pidu (nagu iga päev). Me istusime veel natuke väljas (siin on juba õhtuti ka suhteliselt soe ja nii, suvi tuleb ühesõnaga) ja siis läksime oma tuppa. Juba mitmendat ööd ei maganud Pam meie toas, nii et me pidime kahekesi taluma Aafrika norskamist ja häälitsemist.


Esmaspäev


Hommikul ärkasime enda jaoks ikka suhteliselt vara, miski 9 aeg ja siis jõudsime sööma ka ja nii. Täna oleksime pidanud muidu hostelist välja kolima aga me rääkisime vastuvõtu lauas nii ära, et käime aussijobis ära ja siis vaatame, kas jääme veel siia või kolime välja. Pool 11 olime aussijobis. Peale meie oli seal juba päris palju inimesi. Ootasime siis oma korra ära, millal Anyssaga rääkida saaks ja siis tuli välja, et ikkagi ei ole meile kohe tööd pakkuda, aga et umbes 2 nädala pärast algab miski country pubi töö ja et panime siis oma nimed kirja sinna, et kui midagi muud vahepeal ei tule ja kui sellele country pubi omanikule sobib, et meil ei ole eelnevat kogemust, siis läheme sinna. Ühesõnaga, jääme veel natukeseks Perthi ja Billabongi ikkagi. Käisime natuke linnas ringi ja siis tulimegi hostelisse ära. Suht tühi on siin praegu, sest kõik britid olid ka linnas ja nüüd ongi nii, et peaaegu rahu ja vaikus on (va miski üks seltskond, kes mängib vist võrkpalli või midagi).


Aga et rohkem ei olegi midagi.

Marit


musi