Nüüd oleme jälle üle pika aja blogisoonel. Jätkame sealt kus pooleli jäime. Nii kolmapäeval tahtsime minna King’s Parki. Aga me ei teadnud, kus see täpselt on ja muidugi ei vaadanud me ka kaardilt järgi. Kusagil jõe ääres igatahes. No sõitsime siis natuke Blue Catiga ringi. Mõtlesime ühes peatuses maha minna, aga kuna me sealt ka nagu parki ei näinud, siis sõitsime kesklinna tagasi hoopis ja sealt jalutasime natuke ja siis olime hoopis ühes teises pargis. Enne seda ostsime endale ka väikesed tekikesed, kus peal olla (neist on ka öösel kasu, sest siis o nii võimatult külm lihtsalt öösel eks ja siis on hea kui on kaks tekki ja nii). Igatahes, et siis pargis lugesime raamatuid ja kuulasime muusikat ja vaatasime kuidas ühed tüübid jalgpalli mängisid. Loomulikult oli seal ka palju pilusid (neid on tõesti igal pool, nende plaan on maailm vallutada mhmh). Seal olime paar tundi ja siis helistas Tavo, et ta ikkagi ei osta autot ja jääb edasi sinna firmasse, kus töötab ja nii. No worries, meil on siiski veel aussijob ju. Nii, et siis läksime hostelisse tagasi ja olime niisama siin.
Neljapäeva hommikul ärkasime vara (esimene kord kui me siin miksi kell 8 ärkame juba) ja siis käisime söömas ja siis kella 10ks linna ja aussijobi. Seal on ikka igasuguseid naljakaid inimesi. Nt ühed väga jube ilusad tüdrukud käivad ka seal jube tihti (me kutsume neid saksa mutantideks) . Nad tahtsid kuhugile pubisse tööle mina, aga aussijobi tädi Anyssa arvas, et see töö ikka ei sobi neile. Kohe üldse ei tahtnud neile seda tööd anda, samas meile pakkus kohe seda. :D aga kuna enamus pubid tahavad vaid ühte töötajat ja me ei taha eraldi ringi reisida, siis me loobusime sellest. Septembri keskel pidi alles algama üks pubi töö, kus on kahte tüdrukut vaja, aga me ei taha nii kaua siin Perthis niisama passida. No igatahes, et siis neljapäeval ei saanud me midagi. Jällegi no worries, sest me väga lootsime, et siis reedel saame midagi. Aga et läksime siis aussijobist ära ja tulime hostelisse ära. Õhtul istusime niisama basseini ääres ja jõime teed. Ilus oli. Suhteliselt külm, aga ilus. Aaa ja siis neljapäeval saime endale uue toanaabri ka. Miski naine, kes on pärit Lõuna Aafrika vabariigist ja kes on siis vist peaaegu aasta juba siin ringi reisinud ja siis 9 päeva pärast läheb koju tagasi. No Pamiga hakkas ta kohe hästi läbi saama, üldse tundub selline seltsiv olevat. Ja seda ka, et Pam pidi ühe oma kapi talle loovutama ja siis oli tal suur probleem, et kuidas ta ikka oma kõik asjad ühte kappi mahutab. Väga naljakas, selles suhtes, et teised peavad ühe kapiga hakkama saama, aga tema jaoks on see lihtsalt võimatu. Nüüd vedeleb meil keset tuba üks pappkast tema asjadega. Ruumi liikuda ei ole.
Reedel siis üritasime ka vara ärgata, välja tuli nii, et pool 10 ärkasime alles. Sööma me ei jõudnudki ja siis pool 11 olime jälle aussijobis. Lootusrikkalt, et äkki saab tööd ja siis saab esmaspäeval ära minna. Me oleme seal juba väga tuntud, kõik on meiega väga sõbrad ja nii. Ilus. Aga et siis selgus kurb tõsiasi, et meile siiski ei ole midagi. Suht masendav oli see. Mitte suht, vaid ikka päris masendav kohe. Ja vihma sadas ka reedel, mis tegi asja veel masendavamaks. Igatahes, et Anyssa ütles, et me kella kaheks tagasi tuleksime, et äkki saab midagi. Me siis käisime post kontoris ja saime oma pin koodid kätte ja saame nüüd oma kohalikke pangakaarte kasutada. Kuna kaheni oli ikka veel palju aega, siis tulime tagasi hostelisse ja hakkasime netist working hostale otsima. Kirjutasime siis mõned numbrid üles ja plaan oli selline, et kui aussijobist ikka midagi ei saa, siis läheme ise kuhugile working hostelisse või vaatame teadetetahvlilt, et kas keegi läheb põhja poole Broome’i või nii ja siis saaks ka sina minna (siin paljud otsivad reisikaaslasi, kellega bensiiniraha jne jagada). Nii et siis kaheks läksime tagasi aussijobi ja no tuju ei olnud tõesti just kõige parem ja nagu arvata võis, tööd ikkagi ei saanud. Kaalusime isegi miksi odava auto ostmist, lihtsalt selleks et äkki siis saaks töö, aga see koht kuhu autoga tüdrukuid vaja oli, leidis juba kellegi teise. Niisiis autot me ei veel ei osta. Anyssa arvas, et esmaspäeval peaks midagi meile ka leiduma. Ja siis me otsustasime, et ei lähe ikkagi esmaspäeval ise ära, vaid jääme siia teisipäevani (kui esmaspäeval midagi ei saa, siis läheme kindlasti ise minema). Ikka oli kõik väga masendav ühesõnaga. Otsustasime siis, et tõmbame hoopis ninad täis. Läksime bottle shopi ja ostsime kasti õlut. Võtsime miskit odavat õlut (mida siis nüüdseks võib nimetada ka niiduõluks). Läksime tagasi hostelisse ja mõtlesime, et kuna suht külm ilm on siis õhtul välja ei lähe ja istume niisama basseini ääres ja joome oma õlut siis. Aga plaanid muutuvad. Kui olime paar õlut ära joonud, rääkis Enel Aafrikaga (see LAV’i tsikk, kes meie toas on, et teda kutsume siis Aafrikaks) ja tema arvas et peaks ikka välja minema (meie teine toanaaber ei olnud asjast eriti huvitatud, kuna ta sai teada, et tal suri onu ära ja siis nagu arvata võib oli ta väga kurb. Ja siis me otsustasime, et me ei ole enam temaga nii kurjad ka ja nii). No siis jõime Eneliga veel paar õlut ja kui tahtsime välja minna, siis avastasime, et Aafrika magas juba. Jah, ise ta rääkis meile kuidas talle ikka Perthis meeldib pidu panna ja siis magas hoopiski. No aga ega see meie tuju siis ei rikkunud, läksime kahekesi hoopiski. Koha nimi kuhu läksime oli The Shead. Tasuta sai sisse ka ja nii. Ja seal oli miksi bänd ka ja nii. Väga hea bänd oli muideks. No ja siis lasti head muusikat niisama ka ja nii. Läksime siis tantsima ja siis avastasime, et kõik meessoost inimesed vaatavad ainult meid ja tantsivad meie ümber koguaeg ja et Austraalia kohalikud pliksid olid natuke kurjad meie peale (peaks mainima seda ka, et nemad olid hullult vaeva näinud endaga, samas kui meie olime nende samade riietega, millega igapäevaselt käime ja nii). No meil oli põnev igatahes. :D Igatahes et kui hostelisse tagasi jõudsime, siis olime ikka päris vässud ja tahtsime suht kohe magama minna. Aga ei, kohe kui uksest sisse jõudsime, kutsus britide ja sakslaste seltskond meid enda juurde. Colin, üks iiri tüüp, oli meil kohe päris selline hea sõber. Rääkis et tema ja ta seltskond panevad koguaeg meid tähele ja et miks me nendega üldse ei räägi ja nii ja siis põhimõtteliselt käskis meil nendega täna välja minna ja siis üks šoti tüüp lubas Eestisse tulla, kuna Eestis on ilusad tüdrukud, odav alkohol ja head peod. :D Ja siis üks tüüp tahtis ka meiega tutvuda ja kuna ta vist ei tea, et inglise keeles oleks eestlased estonians, siis ütles ta lihtsalt hello Estons! Meil on naljakas. Igatahes et me siis natuke istusime seal nendega ja siis läksime ikka magama ära. Ja seda ka, et nüüdsest oleme Emily (Enel) ja Melanie ehk Mel (Marit).
Täna magasime siis miski poole 1ni ja siis käisime korraks linnas ja siis tulime hostelisse tagasi ja tegime väikese pesupäeva, sest kõik meie riided olid ikka suht ära kantud ja mustad juba. Alguses oli plaan, et läheme iirlasele ta uude majja külla täna aga me viitsinud eriti ja siis see jäi ära. Ja siis helistas ka Tavo meile ja siis homme läheme tema juurde külla. Äkki saame ookeanis ujumas ka käia. Praegu oleme niisama hostelis, kirjutame blogi ja mõtleme, mis täna teeme.
Neljapäeva hommikul ärkasime vara (esimene kord kui me siin miksi kell 8 ärkame juba) ja siis käisime söömas ja siis kella 10ks linna ja aussijobi. Seal on ikka igasuguseid naljakaid inimesi. Nt ühed väga jube ilusad tüdrukud käivad ka seal jube tihti (me kutsume neid saksa mutantideks) . Nad tahtsid kuhugile pubisse tööle mina, aga aussijobi tädi Anyssa arvas, et see töö ikka ei sobi neile. Kohe üldse ei tahtnud neile seda tööd anda, samas meile pakkus kohe seda. :D aga kuna enamus pubid tahavad vaid ühte töötajat ja me ei taha eraldi ringi reisida, siis me loobusime sellest. Septembri keskel pidi alles algama üks pubi töö, kus on kahte tüdrukut vaja, aga me ei taha nii kaua siin Perthis niisama passida. No igatahes, et siis neljapäeval ei saanud me midagi. Jällegi no worries, sest me väga lootsime, et siis reedel saame midagi. Aga et läksime siis aussijobist ära ja tulime hostelisse ära. Õhtul istusime niisama basseini ääres ja jõime teed. Ilus oli. Suhteliselt külm, aga ilus. Aaa ja siis neljapäeval saime endale uue toanaabri ka. Miski naine, kes on pärit Lõuna Aafrika vabariigist ja kes on siis vist peaaegu aasta juba siin ringi reisinud ja siis 9 päeva pärast läheb koju tagasi. No Pamiga hakkas ta kohe hästi läbi saama, üldse tundub selline seltsiv olevat. Ja seda ka, et Pam pidi ühe oma kapi talle loovutama ja siis oli tal suur probleem, et kuidas ta ikka oma kõik asjad ühte kappi mahutab. Väga naljakas, selles suhtes, et teised peavad ühe kapiga hakkama saama, aga tema jaoks on see lihtsalt võimatu. Nüüd vedeleb meil keset tuba üks pappkast tema asjadega. Ruumi liikuda ei ole.
Reedel siis üritasime ka vara ärgata, välja tuli nii, et pool 10 ärkasime alles. Sööma me ei jõudnudki ja siis pool 11 olime jälle aussijobis. Lootusrikkalt, et äkki saab tööd ja siis saab esmaspäeval ära minna. Me oleme seal juba väga tuntud, kõik on meiega väga sõbrad ja nii. Ilus. Aga et siis selgus kurb tõsiasi, et meile siiski ei ole midagi. Suht masendav oli see. Mitte suht, vaid ikka päris masendav kohe. Ja vihma sadas ka reedel, mis tegi asja veel masendavamaks. Igatahes, et Anyssa ütles, et me kella kaheks tagasi tuleksime, et äkki saab midagi. Me siis käisime post kontoris ja saime oma pin koodid kätte ja saame nüüd oma kohalikke pangakaarte kasutada. Kuna kaheni oli ikka veel palju aega, siis tulime tagasi hostelisse ja hakkasime netist working hostale otsima. Kirjutasime siis mõned numbrid üles ja plaan oli selline, et kui aussijobist ikka midagi ei saa, siis läheme ise kuhugile working hostelisse või vaatame teadetetahvlilt, et kas keegi läheb põhja poole Broome’i või nii ja siis saaks ka sina minna (siin paljud otsivad reisikaaslasi, kellega bensiiniraha jne jagada). Nii et siis kaheks läksime tagasi aussijobi ja no tuju ei olnud tõesti just kõige parem ja nagu arvata võis, tööd ikkagi ei saanud. Kaalusime isegi miksi odava auto ostmist, lihtsalt selleks et äkki siis saaks töö, aga see koht kuhu autoga tüdrukuid vaja oli, leidis juba kellegi teise. Niisiis autot me ei veel ei osta. Anyssa arvas, et esmaspäeval peaks midagi meile ka leiduma. Ja siis me otsustasime, et ei lähe ikkagi esmaspäeval ise ära, vaid jääme siia teisipäevani (kui esmaspäeval midagi ei saa, siis läheme kindlasti ise minema). Ikka oli kõik väga masendav ühesõnaga. Otsustasime siis, et tõmbame hoopis ninad täis. Läksime bottle shopi ja ostsime kasti õlut. Võtsime miskit odavat õlut (mida siis nüüdseks võib nimetada ka niiduõluks). Läksime tagasi hostelisse ja mõtlesime, et kuna suht külm ilm on siis õhtul välja ei lähe ja istume niisama basseini ääres ja joome oma õlut siis. Aga plaanid muutuvad. Kui olime paar õlut ära joonud, rääkis Enel Aafrikaga (see LAV’i tsikk, kes meie toas on, et teda kutsume siis Aafrikaks) ja tema arvas et peaks ikka välja minema (meie teine toanaaber ei olnud asjast eriti huvitatud, kuna ta sai teada, et tal suri onu ära ja siis nagu arvata võib oli ta väga kurb. Ja siis me otsustasime, et me ei ole enam temaga nii kurjad ka ja nii). No siis jõime Eneliga veel paar õlut ja kui tahtsime välja minna, siis avastasime, et Aafrika magas juba. Jah, ise ta rääkis meile kuidas talle ikka Perthis meeldib pidu panna ja siis magas hoopiski. No aga ega see meie tuju siis ei rikkunud, läksime kahekesi hoopiski. Koha nimi kuhu läksime oli The Shead. Tasuta sai sisse ka ja nii. Ja seal oli miksi bänd ka ja nii. Väga hea bänd oli muideks. No ja siis lasti head muusikat niisama ka ja nii. Läksime siis tantsima ja siis avastasime, et kõik meessoost inimesed vaatavad ainult meid ja tantsivad meie ümber koguaeg ja et Austraalia kohalikud pliksid olid natuke kurjad meie peale (peaks mainima seda ka, et nemad olid hullult vaeva näinud endaga, samas kui meie olime nende samade riietega, millega igapäevaselt käime ja nii). No meil oli põnev igatahes. :D Igatahes et kui hostelisse tagasi jõudsime, siis olime ikka päris vässud ja tahtsime suht kohe magama minna. Aga ei, kohe kui uksest sisse jõudsime, kutsus britide ja sakslaste seltskond meid enda juurde. Colin, üks iiri tüüp, oli meil kohe päris selline hea sõber. Rääkis et tema ja ta seltskond panevad koguaeg meid tähele ja et miks me nendega üldse ei räägi ja nii ja siis põhimõtteliselt käskis meil nendega täna välja minna ja siis üks šoti tüüp lubas Eestisse tulla, kuna Eestis on ilusad tüdrukud, odav alkohol ja head peod. :D Ja siis üks tüüp tahtis ka meiega tutvuda ja kuna ta vist ei tea, et inglise keeles oleks eestlased estonians, siis ütles ta lihtsalt hello Estons! Meil on naljakas. Igatahes et me siis natuke istusime seal nendega ja siis läksime ikka magama ära. Ja seda ka, et nüüdsest oleme Emily (Enel) ja Melanie ehk Mel (Marit).
Täna magasime siis miski poole 1ni ja siis käisime korraks linnas ja siis tulime hostelisse tagasi ja tegime väikese pesupäeva, sest kõik meie riided olid ikka suht ära kantud ja mustad juba. Alguses oli plaan, et läheme iirlasele ta uude majja külla täna aga me viitsinud eriti ja siis see jäi ära. Ja siis helistas ka Tavo meile ja siis homme läheme tema juurde külla. Äkki saame ookeanis ujumas ka käia. Praegu oleme niisama hostelis, kirjutame blogi ja mõtleme, mis täna teeme.
Nüüd siis oleks kõik. Homme äkki kirjutame jälle.
Marit
Musi
0 comments:
Post a Comment