Siin maal on väga populaarsed igasugused võidusõidud, nagu me ennem oleme ka maininud. On koerte-, hobuste- ja vankritevõidusõidud. Kõige populaarsemad on siis hobustega. Meie pubis saab siis nende asjade peale panuseid panna ja raha ise ka võita. Me Maritiga oleme ka neid panuseid pannud, üks kord võitsin 84 dollarit ehk siis 840 krooni, päris hea. Igatahes asja juurde tagasi. Tahtsin rääkida kevad võidusõitudest. Neid on siis kolm suuremat, Caulfield Cup (17.Okt), Cox plate (24.Okt) ja siis Melbourne Cup (novembri esimene teisipäev, mis siis langeb see aasta 3. Nov). Arvatavasti sellest viimasest olete kuulnud ka. Need kaks esimest on siis nagu eelmäng sellele viimasele ja suurele. Nii Caulfieldi Cupi ajal meid tööl ei olnud aga täna Cox Platega olin tööl küll ja tahaksingi natuke sellest rääkida, sest see on nii naljakas. Nii See suur võistlus tegelikult hõlmab ainult ühte sõitu, ehk siis kahe minutiga on möll läbi, aga see kõik mis sellele eelneb on crazy lihtsalt. Sõit hakkas siis meil täna pool kaks päeval. Pubi oli meil lahti juba kümnest ja rahvast voolas sisse. Hakkasid kõik panustama, muidugi toimus täna ka veel teisi sõite, mis ei olnud nii tähtsad ja nii palju raha välja ei jagatud. Siis inimesed panustasid ja möllasid seal kuni poole kaheni. Nii siis kui sõit hakkas keerati kõik telekad põhja ja rahvas kes enne mölises ja hullas täiega olid kõik jummala vait ja vaatasid kõik ekraani poole. Esimesed poolteistminutit oli nii vaikne, et selline tunne oli, et keegi pani lihtsalt aja seisma. Ja viimase 30 sek ajal hakkas rahvas karjuma (nt. go nr 13, jne) Kui sõit läbi sai oli palju karjeid ja asju ja mõni lihtsalt oli kurb et ei võitnud, aga meil oli ikka palju inimesi, kes ikka võitsid ka midagi. Mina ise mingeid bette peale ei pannud, ega ka marit seda teinud. Aga nii lõbus oli vaadata neid inimesi, see oli nii kummaline. Paljude inimeste elu siin linnas ongi üks suur panustamine.

Nüüd tuleb valmistuda Melbourne Cupiks, sest see saab oleme ikka täis hullumaja, mina ei tea kuidas ma selle üle elan, eriti kui ma pean tööl olema, kui ei ole tööl siis saab lõbus olema. Meie Maritiga oleme juba Melbourne Cupi peale mõlemad pannud 20 dollakrit, marit on nr 21 ja mina 13, nii et hoidke nendele hobustele pöialt eks.

Muidu meie elu on siin ikka samasugune. Igatahes oleme välja nuputanud millal siit ära lähme, selleks päevaks saab olema 20. Nov. Siis reisime ringi mööda WA, ehk siis lääne austraaliat ja 16. Dests läheb meil rong Darwinist Adeleidesse, selleks ajaks peame jõudma põhja, kus praegu kuumus, ning kui mee sinna jõuame on seal meeletu kuumus, Rong sõidab kaks päeva ning teeb vahepeatuse Alice Springis, mis on siis täis kõrb, siis saame olla nädala Adeleides ning jõulud veedame seal, sealt edasi 26. Dests Sydney, kuni teadmata ajani. Palju on veel lahtisi otsi aga rong on juba makstud ja see on vähemalt kindel.

Elame näeme. Elu on ilus ikka, mis sest et vahel raske on ka:D

Enel

Tänases sissekandes tahaksime rääkida natuke meie huvitavatest sõpradest ja püsiklientidest. Sest nemad on meie päevas väga olulisel kohal ja nemad teevad meie päevast päeva.

Kõigepealt alustaks Larryst, kes on siis 93 aastane. Ta tuleb igal hommikul ja on alati esimene klient. Väljas võib sadada vihma ja olla jube tuul aga tema tuleb ikka, oma pisikese koeraga, kes on väga arg. Larry on meil väga elurõõmus ja jutustab alati oma tegemistest ja olemistest. Ta võtab alati alustuseks viski limonaadiga ja pärast seda paar-kolm klaasi õlut. Muidugi kõik meie kliendid panustavad ka hobuste peale ja Larry võtab alati viis salapiletit, millega võitmine on ebatõenäoline aga seda juhtub. Larry on võitnud päris palju juba üks kord ta võitis üle tuhande dollari, mis on ikka väga suur summa, võrreldes sellega, et pilet maksab ainult ühe dollari.

Siis on meil suur-suur sõber Peter, kellest me oleme siin blogis juba päris mitu korda rääkinud. Peter on kõige toredam inimene keda siin linnas üldse kohata võib, vähemalt nii ta meile koguaeg ütleb, kui ta juba üle kolme õlu on sisse kaaninud. Tema on mees, kes ei hooli rahast, jätab oma change koguaeg vedelema ja panused on tal ka ikka kõrged, muidugi ta võidab ka osa raha tagasi. Samas ma arvan, et ta on suhteliselt rikas inimene, sest tema naine Allie käib koguaeg ringi nagu B.A. Tal on lihtsalt nii palju kulda kaelas, ning naine ise on ka kõva panustaja. Tema käib ka meil igapäev ja tal on alati dressid jalas ja pisike kott, millega ta laamendab koguaeg, viskab letile ja muud säärast. Aga ta on tore naine ja me saame temaga väga hästi läbi.

Nüüd palun emadel mitte ärrituda, sest see tegelt on kõik väga naljakas ja mtte üldse tõsine. Siin linnas on olemas oma Brian, kellest tuleb siis step away slowly and run for the hills teha. Tegelt ta nimi on David ja meie ütleme talle perv. Sest ta tuleb sisse väga rasitud ja juuksed kammimata, selline nägu peas, et parem on talle mitte otsa vaadata, sest muidu ta hakkab sind kohe võrgutama. Ta räägib üldse koguaeg, et kuidas me talle meeldime ja kuidas ta meile koguaeg musi tahab anda. See kõik on väga naljakas, sest ta ise arvab, et ta on hull täkk. Aga ega ta eriti ei ole ka. Ta on 40 nagu me alles hiljuti teada saime, kuigi ta ei näe üldse seda moodi välja. Kõige naljakam osa on see, et ta naine on koguaeg kõrval, ja tüüp laseb ikka nagu ratta peal flirtida. Ta kutsub oma naist dearest, ehk siis eestikeeli kallim. Ülejäänud naised on vist lihtsalt dear ehk siis kallis. Sellepärast see kõik ongi nii naljakas, Ja samas sa tead, et on keegi siis külas, kes alati tuleb pubisse ja viskab alati komplimente, mis teevad päeva ainult ilusamaks mitte koledamaks.

Siis on meil „me mängime piljardit ja kuulame ainult viite laulu“ kuttid. Need on siis Kojonupi noorem põlvkond. Emade lootus, et nende tütred saavad tanu alla. Ahahaha laugh out loud. Nendele kõigile on nagu capital L otsaette tätoveeritud. Kamp mõttetuid tüüpe, kes arvavad, et nad on hullult osavad ja ilusad. Kuigi nad eriti tihti ei käi siin, on nad tavaliselt nädalavahetusel alati kohal. Nemad on siis tüübid, kes on meid juba umbes 100x välja kutsunud ja umbes 100x korda ka korvi saanud. Peaks isegi neile au andma, et nad nii järjekindlad on. Samas aeg-ajalt on tore kui nad käivad, siis saab muidugi mussi kuulata, aga nüüdseks on asju juba läinud käest ära, sest nad kuulavad ainult viite laulu ning põhiline on My lips like sugar:D ja laul mida nad alati kaasa laulavad ja vist seda päris tõsiselt ka mõtlevad on I wanna make love…..nanananaaaa

Siis on meil Crancky betters, kes on siis need TAB-i mängijad, kes on koguaeg tujust ära. Loobivad oma raha ja on koaguaeg väga kärsitud. Mölisevad ja õiendavad nagu non-stop. Nendega on meil selline nõks, et kui nad midagi mölisevad siis kõige lihtsam on neile lihtsalt naeratada ja olla ise väga viisakas ja sõbralik, siis nad tõmbavad natuke tagasi. Kõige pahuram on siis üks mutt, kes on nagu hullult ebaviisakas ja tõre. Tal on vist minged probleeme. Siis on pahurad ka n.ö narkoärikad (ei tea kas see jutt on tõsi, aga nii nad räägivad) Nad tulevad päevas umbes 10x naine ei kanna kunagi rinnahoidjaid ja kannab väga lohakaid pluusesi seal peal, nii, et ei ole eriti ilus vaatapilt, mees on väga tõsine, ja kui sa talle kohe ta piletit ei anna siis ta ütleb mindagi ebaviisakat. Aga pole hullu.
Pean veel mainima ära Jenny, kes on siis bullet bourbon girl, ta joob nagu segane ja räägib väga lahedat juttu, ta on kõigi sõber ja paneb ikka ausalt kõvasti pidu.

Siis on meil Matthews guys kes on siis linna kõige kuumemad kuttid. Päris ausalt. Nemad on siis meie silmarõõmud siin. Kuigi nagu kõigil on mingi kiiks küljes. Josh on jõudnud juba oma noores eas ühele tibile tite taha teha, Andyst ei tea ma eriti miskit, sest tema käib pubis meil väga harva. Ja Simple Simon on lihtsalt kiiks, miks muidu tal oma nime ees selline tiitel on. Muidugi meie omavaheline nali (tegelt see on rohkem Jesse ja Mariti nali) on see, et mina olen Simonist rase, mis ei ole üldse tõsi. Jutt algas sellest, et ma söön liiga palju ja siis on mul kõht ees nagu oleks rase. Siis on nende isa Kevin, kes on kõige suurem sebija üldse maamuna peal. Üks päev ta küsis mu käest, et kas ma tahan poissi või meest, ja et kui meest siis ta on rõõmuga nõus aga kui poissi siis Simon ootab sees. Üldse ta üritab meid kokku ajada, arvad, et ta poeg teeb mind õnnelikuks. Kahju osa selles on see, et kõige nunnukam neist on Josh, kes on juba hõivatud, aga teised kaks on ka nunnud.

Ei taha jätta ka mainimata Emu Bitter tüüpe. Nemad on siis täpsed koopiad lepna joodikutele. Täpselt sama lolli juttuga ja täpselt sama hästi oskavad nad piiri pidada. Ei tahagi nendel rohkem peatuda.

Kõige närvi ajavamad on Put it in my book people nemad on siis kõik need inimesed, kes töötavad Steve heaks, ehk siis pügajad. Nendel on see õigus, et nad võivad tellida jooke, ja selle üles kirjutada, ning see summa läheb nende palgast maha. Aga närvi ajab see, et nad ei ütle ennem kuhu see läheb, sest vahepeal nad isegi maksavad oma jookide eest. Ja nagu Murphy seadus on see, et kui sa joogid kassasse sisse juba paned siis nad tahavad rammatusse, ja kui sa raamatu välja otsid siis nad tahavad jookide eest maksta. Samas on nad nii ülbust täis kõik, hangivad kõik koos, muid sõpru neil ei ole (bloody kiwid) ja pubi on juba ammu kinni pandud kui nemad ikka veel istuvad ja joovad siin. See tähendab seda, et mina pean seal niisama passima, kuni nemad ükskord otsustavad minna. Kari imelikke.

Siis on meil Shayna ja Toa (toenail). Shayna on siis bossi tütar ja Toa ta poiss. Aga Toa on natuke selline paha poiss ja kui joonud on siis eriti paha. Nee, et nad tülitsevad koguaeg. Üks kord tuli tüüp meie lauda istuma ja sai Shayna käest sellise peapesu, et ta ei julge enam meiega rääkidagi, ega ühes toas olla. Sellessuhtes et meie ei teinud ju midagi, aga Shayna oli vist meie peale ka natuke tige. Mis mõttes, meie peaks tema peale tigedad olema sest alati kui tema peaks tööl olema, teda ei ole. Miks ta üldse topib ennast sinna graafikusse siis. Ei tea….

Mary on siis pubi koristaja, aga tema on närvihaige. Igakord kui ta koristab siis ta laamendab, nii, et kui kummalgi meist on hommik vaba siis magada igatahes ei saa, sest see eit laamendab nagu segane. Loobib pudeleid ja stuffi. Ja samas kui sa pubis hommikul oled ega ta seal ka eriti sõbralik ei ole. Peksab oma lapselapsi lambist ja karjub nende peale põhjuseta. Nagu mis mõttes. Selle eide närvis on ikka läbi. Ja siis ta kutsub mind Elena koguaeg…..nii nõme nimi. Hull eit

Ja lõpetuseks kõige parim üldse on Jesse. Ta on parim, mis üldse juhtuda sai siin. Temaga on nagu nii naljakas ja nii lõbus, igal õhtul kui me oleme töö lõpetanud lähme istume Jessega lounges ja vahime telksi ja räägime mingit mõttetut ja samas väga naljakat juttu. Temaga on meil juhtunud väga palju naljakaid seike, aga kõike siia üles ma küll kirjutama ei hakka, sest mul praegu natuke ajalimiit peal. Igatahes Jess on lahe.

Nii, nüüd olete natuke kursis meie värvikirevate inimestega siin pubis. Igaüks erinev ja igaüks omamoodi. Lahe

Enel

Eile juhtus selline huvitav asi, et kõik inimesed hakkasid meile sõnumeid saatma ja e-maile, peamiseks küsimuseks, miks blogi ei ole. Põhjuseid on palju, esiteks pole aega, teiseks, mis teile võib-olla tundub põnev siin meie elus võib meile tunduda mõttetu ja tühja-tähja rääkimisega, kolmandaks ei ole nagu seda soont enam, tähendab minul pole seda vist kunagi olnud, aga ma sunnin ennast ning Mariti vaimustus läks tal ka vist üle.
Aga eks ma üritan siis võtta kokku kiiresti viimased kaks nädalad. Kõigepealt tuli meile külla Steve teine tütar Stephanie, ma ausalt ei tea, kas me oleme temast varem rääkinud siin blogis aga kui ka oleme eks siis kordamine ka liiga tee. Steph elab Uus-Maremaal ja on siin kaheks nädalaks nii kaua kui tal endal töö juurest puhkus on. Aga naljakas lugu on sellega see, et ta töötab samal ajal siin ka. Esimesed päevad me ei sallinud teda üldse, sest ta hakkas igalepoole mingeid sildikesi toppima ja kohtles meid kui lolle, nagu me oleks seal esimest päeva tööl. Aga samas meie mõtlesime, et las ta siis olla tähtis ja toppigu oma silte. Muidugi hakkas Steph kõvasti asjatama ja juba järgmisel reedel toimus pubis suur-suur pidu. Mis oli siis sissepääsu maksuga ja puha pluss pidi olema ka DJ aga see hull jõi end täis ja tuli peole ikka. Siis tegi Sonny muusikat, kes on siis meie ülemuste ainuke poeg. Ja ta on juba jõudsalt oma nime edasi kandnud kahele nunnukale poisijõmpsikale. Samas oli meil ka Happy Hour , mis siis pidi kestma poole kaheksast- poole üheksani. Aga kestis kuradi kümneni, happy houri joogid olid siis, et kõik Händelid on 3dollarit, need on siis sellised väiksemad klaasid kuhu õlut saab valada. Ja kõik viinakokteilid olid ka 3dollarit. Rahvast oli muidugi murdu. Maritil vedas sellega, et tema oli hommikul tööl, aga mul oli jummala lõbus seal, aeg lendas kiiresti kui koguaeg palju tegemist on. Muidugi kell 12 oli kinnipanek, sest see on viimane aeg kui meil pubi kinni pannakse. Muidugi järgmisel hommikul pidin mina minema vara tööle, ja see oli kõige vaiksem laupäev üldse. Ja õhtul kui Marit töötas ei olnud seal ka kedagi. Sest inimesed jõid kõik oma raha arvatavasti maha. Meil oli kassas ikka pöörased summad. Ega ka pühapäeval midagi erilist ei juhtunud ja esmaspäeval käisime lambaid pügamas, millest siis saate lugeda eelnevas sissekandes.
Nüüd tahaks natuke pikemalt peatuda selle uue tüdruku Janina juures. Ta on friik, sõna otseses mõttes. Ta töötas siin ennem ka, nagu ma juba mainisin, ning ta arvab, et ta on kõike teadja. Alguses ma suhtusin küll nii, et mida sa õpetad mind koguaeg ja õiendad siin, ja meil oli ikka tuliseid vaidlusi, aga nüüd ma lihtsalt lasen tal olla, sest kui inimene tahab ennast tähtsana tunda (mida ta tegelt ei ole) siis tuleb vist lasta tal tähtis olla. Kõige naljaka lugu on siin see, et tema räägib, et ta käib Trikiga, kes on siis mingi tüüp siin eks, aga mitte keegi pole neid mitte kunagi koos näinud. Samas Janina saadab Maritile koguaeg sõnumeid, et kas Triki on pubis või mitte. Eile oli selline naljakas lugu, et just siis kui Janina ära läks tuli Triki sisse ja pidutses siin päris pikalt. Meie teooria on selline, et Janina on Stalker, ta on oma peas selle kõik välja mõelnud, nagu sedagi, et ta siin mingi manager on. Kohe kahju hakkab sellistest inimestest, kes on peast nii soojad.
Siis tahaksin rääkida veel ühest toredast kolmapäevast. Meil oli Maritiga mõlemal õhtu vaba ja siis me mõtlesime, et läheks käiks seal alumises pubis, vaataks mis see endast kujutab, seadsime siis ennast valmis, aga me oleme oma võtmed kuhugi ära kaotanud ja ei leia neid enam üles, siis laenasime Jesse võtmeid ja hakkasimegi minema. Bottom Pub nagu meie seda kutsume oli ikka täiesti imelik, Teenidust seal ei olnud ja nagu üks kutt meile ütles pärast, et me oleks pidanud ütlema neile, et Can’t complain about the servise, cause there aint any. (ei tea, kas spellisin õieti, aga asja mõttest peaksite ikka aru saama) Aga üks hea asi oli seal, nimelt seal müüdi Heinekeni (selle kirjapildis pole ka kindel) Kui me lõpuks oma õlud kätte saime, istusime väljas umbes 5minti ja otsustasime, et meie pubi on ikka pööraselt parem ja seadsime oma sammud tagasi, lootes, et seal on rahvast kellega rääkida ja napsitada, aga mida kurja, polnud seal kedagi, läksime siis piljardit mängima, harjutama, nagu me kõigile ütleme, Steve juba kutsus meid välja nii-öelda, pidime järgmine nädal mängima, et 2doltsi pallipealt. Ma ei kujuta ette kuidas see täpselt käib, et kui tema lööb kõik kaheksa palli siise pean andma mina talle 16 doltsi ja kui mina löön ainult neli palli siis tema annab mulle 8 doltsi w? Keeruline, et tea kuidas see täpselt siis käima peaks. Harjutasime siis natuke ja siis Steve kutsus meid üles enda juurde istuma ja niisama chillima, olime rõõmuga nõus, sest meil oli ikka täiega igav ja magama ka ei viitsinud minna, kell oli alles kaheksa. Läksime siis sinna ja istusime niisama rääkisime juttu ja värki-särki. Äkki vanaisa Teff avastas, et tahaks süüa (mida ta ise ei teinud). Rita tõi siis igast kraami välja ja suured suured liha tükid, mille Steve viskas restile ja pani lõkke peale küpsema. Oi need olid head väga head lausa. Ja siis Steve õpetas meile kuidas teha sibula-muna võileiba. See siis käib nii, et sul on see röstsaia moodi asi eks. Kaks viilu mõlemale määrid võid. Sibula küpsetasime ka lõkkel ja ka munad. Aga sibul ja munad mõlemad peavad olema natuke toored. Muna veel eriti, sest päris ausalt läbi küpsetatud muna ei kõlba kuhugi, vanasti ma ei kannatanud seda n.ö härjasilma ja hakkasin alati öökima kui ordukas seda sõi, aga nüüd ma ei tahaks oma muna teist moodi, hakkaks vist öökima kui muna oleks läbi praetud. Nii või leiva juurde siis tagasi. Neljapäev oli imelik, hommikul ei olnud midagi teha, aga õhtul kui Marit tööle läks kiskus asi ikka täitsa hulluks ära. Vahepeal pean mainima, et eile oli siin esimene soe ilm, sai isegi lühikeste varrukatega käia. Ja täna on ka soe. Samas eile ei olnud palju rahvast aga nad olid nii kaua seal sees, et me panime kinni 12öösel, päris pikaks läinud õhtu. Maritil oli ikka hullult kopp ees, Mul ka, sest nii kui ma kell neli lõpetasin vahetasin riided ja läksin tagasi pubisse ja istusin seal kuni kinni panemiseni. Päris huvitav oli kui nii võtta. Pidime minema eile kõik Steve juurde grillpeole, aga kuna pubi nii kaua lahti oli siis ei olnud sellel erilist mõtet, enam, sest kõik magasid juba. See pidi siis olema Stephi ära saatmis pidu, sest ta lahkub täna. Jess tegi siis meile söögiks lihtsalt grillvõileibu ja Steve tegi terve hunniku chipse, tervele rahvale, kes pubis olid, nii et di sai hea. Di on siis dinner lühendina, ja muud moodi me seda ei ütle ka enam…irw,
Ok nüüd olete enam-vähem kursis jälle meie tegemistega ja olemitega, ja ma loodan, et tegin teid õnnelikus selle blogisissekandega.
Enel

Lambaid p8gamas

Niisiis. Kõigi jaoks kaua oodatud blogi sissekanne koos piltidega. Kõigepealt räägiks siis sellest kuidas meil õnnestus saada vaba päev koos, tavaliselt on meil vaba päev eraldi ajal. Nimelt võeti meile siia tööle veel üks tüdruk Janina, kes on siis varem ka töötanud kuigi siis omasid pubi teised inimesed, mitte Rita ja Steve. Ning siis üks päev Rita küsis kas te ei tahaks koos vaba päeva, et Janina võib ise tulla. Meie olime muidugi rõõmuga nõus. Siis oli vaja plaanida, kuhu minna ja mida teha. Sellest rääkisin ma Peteriga ning tema küsis, kas me lambapügamist oleme näinud ja kas me ei tahaks temaga koos kuuri minna ja vaadata kuidas need asjad siis seal käivad. Meie olime rõõmuga nõus. Ja saigi kokkulepitud, et järgmine päev pool üks tuleb korjab meid peale. Nii kaua kui me ootasime tegime ka pubi ees pilte.

Kohale jõudes, oli neil lõunapaus ja midagi erilist ei toimunud. Lõpuks hakkasid kõik mehed tööle ja muusika pandi mängima, et oleks vähe lõbusam. Meie olime suures vaimustuses ja jälgisime nende tööd pikalt-pikalt. Pärast saime ise ka lambavilla sorteerida nii-öelda. See on siis see mida tehakse sel suure lauapeal, millest ka pilt on Samas see kuur nägi välja täpselt selline nagu Mcleodi tütardes ja ümberringi oli ka kõik selline, see oli suht naljakas. Muidugi olid neil ka karjakoerad, kes siis ajavad lambaid kokku ja muud sellist, seal oli ka koer, kellel ei olnud saba aga ta üritas seda ikkagi liputada, see oli nii koomiline, tal nagu pepu käis koguaeg, see koer oli ikka suur sõber.














Siis läksime Maritiga natuke mööda farmi tuiama, ja pildistama.













Tagasi tulles, alustasid pügajad juba jääradega ja ennem kui aru saime oligi neil töö valmis. Kõik lambad pügatud ja jäärad ka. Pärast tööd oli muidugi nali ja naps, ning ühel mehel oli ka sünnipäev, ta sai nelikümmend. Tagasi pubisse jõudes hakkasime piljardit mängima ja kuulasime jukeboksi. Päris lõbus oli. Igatahes päev oli igati korda läinud ja meil oli väga lõbus.
Niisiis selles blogis on rohkem pilte kui juttu, aga seda te kõik ju ka tahtsite. Mul pole piisavalt sõnavara, et seda tunnet ja kogemust kirjeldada, tuleb ikka ise näha ja teha ja siis saad õige tunde kätte. Igatahes väga mõnus oli.

Enel