Päev 5

Hommik algas, nagu juba tavaks saanud, varakult. Kell 8 olime üleval, pakkisime asjad kokku ja siis miski pool 9 käisime veel basseinis hullamas, sest nii nii palav oli ja siis hakkasime Esperance’i poole sõitma. Kuna Kalgoorlie’st Esperance’i on ainult miski 400 km, siis otsustasime, et kusagil pikemalt ei peatu vahepeal, kuid siiski ühe peatuse tegime. Nimelt avastas tubli kaardilugeja Enel (ta on natuke kuri, et ma talle sellise hüüdnime panin, kuna ta arvab et ma mõnitan teda, aga päris ausalt ka on ta väga tubli ja nii), et täpselt meie teele jääb selline kohake nagu Gibson. Muidugi, et pidime seal peatuse tegema ja siis pilte Gibsoni sildiga ja nii ( ja ma üldse ei mõelnud ju oma tüübikese peale siis, mkmm). Igatahes ilus oli. Gibsonis tegime ka peatuse kohalikus pubis, ostsime maailma kõige kallimat coca colat ja jahutasime autot jne. Ja siis sõitsime veel natuke ja siis olimegi Esperance’s. Otsisime ülesse karavani pargi ja siis otsustasime, et jääme siia terveks nädalaks. Pean veel mainima, et meie karavani park asub kohe ookeani ääres. Hiiglama ilus lihtsalt. Aga et panime siis telgi üles ja läksime ookeani äärde jalutama. Siin on nagu maailma pikk kai, millele me muidugi jalutama pidime minema. Ja kai ääres ujub ringi merilõvi Sammy. Siis jalutasime veel natuke ringi ja tulime karavani parki ära. Enel tegi meile natuke süüa ja siis mõtlesime, et läheks poodi. Läksime siis IGAsse, mis peaks nagu selline suhteliselt odav olema või nii. Aga see IGA oli kõike muud kui odav. Ostsime siis vajalikud asjad ära ja läksime kesklinna. Enne Enel vaatas kaardilt, et siin linnas peaks kino olema ja siin ongi nagu päris kino (mitte nagu Kalgoorlie’s, kus sildid näitavad siis kino, mida tegelikkuses ei eksisteeri). Mõtlesime, et läheks New Moon’i vaatama, ma olin tegelikult päris kindel, et siis seda veel ei ole, aga jällegi ma eksisin ja õhtul ka seda filmi näidati. Ostsime siis piletid ära (see mees, kes meile need müüs oli natuke selline kahtlane, rääkis, et kinos peab telefonid välja lülitama ja vaadake, et te hiljaks ei jää jne, ühesõnaga kohtles meid nagu idioote. Jap, me tõesti pole kunagi kinos käinud ja nii) ja kuna filmini oli veel miski tundi aega, siis otsustasime, et läheme ookeani äärde nii kauaks. Sõitsime mööda Ocean Road’i, mis läheb siis mäest üles, meie auto piinles ikka päris korralikult juba, ja siis oli meie ees nagu maailma kõige ilusaim vaade üldse. Päike hakkas vaikselt loojuma ja vesi oli maailma kõige sinisem ja üldse oli kõik lihtsalt liiga ilus. Parkisime siis auto ära ja läksime hullama. Täpselt selline tunne oli nagu oleks postkaarti astunud. Tegime palju palju pilte ja siis oligi aeg tagasi kinno minna. Läksime siis sisse ja siis pidime natuke ootama ja miski 10 minutit hiljem tuli miski tüüp meie juurde et nüüd võite minna saali. Läksime siis saali ja valisime endale kohad ja ootasime filmi. Meie taha istus üks päris lärmakas seltskond ja siis järsku ma ei tea kust ilmus välja see sama kuri mees, kes meile piletid müüs ja karjus neile, et kui te oma telefone välja ei lülita, siis ma viskan teid kõiki välja. Naljakas oli see. Igatahes, et siis hakkas film ja inimesed rahunesid ka maha. Peaaegu filmi lõpus hakkas Enel seletama, et mina tahaksin ka endale müstilisi mehi nagu Bellal on (kes ei tea, siis seal filmis on miski pliksike, kes meeldib ühele vampiirile ja libahundile ja no väga selline müstiline teema on), et võiks olla faun ja härjapõlvlane ja edasi ta ei saanudki seletada, sest ma hakkasin ikka päris kõva häälega naerma, kuna ma kuulsin fauni asemel maur eks (maurid on siis need uus meremaalased, kes Kojonupis olid). Ma ei tea, teile ei ole see vist naljakas, aga meie naersime üle saali lihtsalt. Hea on, et see kuri mees meid välja ei visanud. Aga et pärast filmi tulime tagasi karavan parki ja nüüd oleme niisama. Ilus on. J

Statistikat veel siis nii palju, et nüüd oleme siis miski 2000 km sõitnud ja 13 surnud kängurud näinud ja ise pole veel ühtegi alla ajanud ja elusaid pole ka näinud ja täna nägime siis tee ääres emu karja.

Ja et me miski päev lisame pilte ka! J

Musi

Marit

Jätkaks siis sealt, kus eile pooleli jäi. Et siis kui olime ära söönud ja päikese loojangu ära vaadanud, siis tegi Enel Tedsi lahti ja siis otsustasime, et läheks välja. Miski 8 aeg sõitsime kesklinna, parkisime auto ära ja läksime esimesse pubisse, mis ette jäi. Enel võttis paar Strongbow’d ja siis istusime niisama seal. Ilus. Miskid tüübid laulsid seal ja suht tuli meelde see, kuidas me Perthis The Shedis käisme. Naljakas oli see, et absoluutselt kõik vahtisid meid, imelik hakkas vahepeal. Ja siis võttis miski tüüp julguse kokku ja istus meie lauda. Paar sekundi pärast järgnes talle ka sõps kes siis talle ütles, et see oli julge liigutus, et sa nende lauda tulid. Meil oli naljakas. Natuke siis istusime seal nendega ja siis läksime minema. Me olime suht vässud ka ja siis otsustasime, et tuleme karavani parki ära.

Päev 4
Hommikul ärkasime nagu juba tavaks saanud väga vara. Telgis oli lihtsalt nii palav, et ei saanud enam magada. Enel käis pesus ja siis läksime linna. Kõigepealt otsustasime käia SuperPitis. SuperPit on siis selline tore vaateplatvorm vms, kus saab vaadata avatud kullakaevandust (Kalgoorlie tähendab tõlkes siis puhas kuld ja üldse siin linnas on kullakaevandamine väga teema, umbes nagu Kojonupis lammaste pügamine). Et selline väga huvitav kogemus oli. Meeldis. Sealt edasi läksime kesklinna. Kuna päike on meid ikka päris ära kõrvetanud, siis otsustasin, et ostan endale nokamütsi (ma ei tea millal ma viimati sellist toredat asja kandsin, aga praegu tunnen ma lihtsalt väga vajadust ühte sellist asja omada) ja Enel tahtis uusi päikseprille (ma ei mõista kuidas ta nii kaua ilma nendeta elada on saanud). Käisime siis poodides ja otsisime, aga kahjuks midagi ei leidnud. No worries, läksime siis tagasi karavani parki ja eriti midagi teha ei viitsinud ja siis läksime muidugi bassu äärde. Mõnus. Ma ei tea, siin maailmas on ikka meeletult palav juba praegu, ma ei kujuta ette ka, mis detsembris ja jaanuaris saab. Igatahes ülejäänud päeva veetsime põhimõtteliselt bassu ääres ja siis hiljem käisin pesus ja selle ajaga oli Enel meile väga uhke õhtusöögi teinud ja siis oli jälle kõik ikka väga ilus.
Aga et homme siis pakime jälle oma asjad kokku ja siis läheme sõidame Esperance’sse, kus siis oleme ka paar päeva. Väga fäänsi on see, et Esperance on ookeani ääres, et siis saab äkki jälle ookeanis hullamas käia.:)

Musi

Marit

Road trip

Päev 1

Alustaks siis sellest, et need kellele me rääkisime et Margaret Riverist sõidame Darwinisse, et seda reisi ei toimu. Otsustasime, et jätame Broome’i ja Darwini järgmiseks korraks. Selle asemel sõidame hoopis kohe Adelade’i. Nii et siis kolmapäeval hakkasime Margaret Riversit sõitma, ise ka päris täpselt ei teadnud veel, et kuhu välja sõidame ja nii. Esimeseks peatuseks oli siis Busselton, päris armas linnake iseenesest, eksisteeris isegi korralik liiklus ja nii. Muidugi seal otsisime üles oma lemmikkoha information. Haarasime paar kaarti ja siis võis alata sõit Bunbury poole. Ma ise väga ootasin seda juba, sest Chase rääkis mulle, et see on tema lemmiklinn Western Australias ja üldse tahaks ta seal elada ja nii ja et kõik on ikka väga ilus. Ja ta ei valetanudki, meile ka väga meeldis seal ja nii. Kesklinnas parkisime siis auto ära ja läksime jalutama. Ma ei tea, kas blogis kirjutasime sellest, igatahes kui me Perthist ära läksime, siis enne seda ostsime endale Telstra interneti pulga, mis kahjuks ei töötanud, igatahes Bunburys tahtsime siis Telstra poodi minna, et äkki saaks raha tagasi või nii. Kuna me seda ise ei leidnud, siis läksime miskisse suvakasse poodi ja küsisime, et kus on Telstra eks, pliks mõtles natuke ja siis pidas miski tüübiga nõu ja siis ütles, et kesklinnas seda ei olegi, et linnast natuke väljas on Forumi keskus eks, et seal on siis Telstra ka. Mõtlesime, et väga uhke, et saame Austraalias ka Forumis käia ja nii. Enne sinna minekut pidime loomulikult Subways käima ja siis veel Chilli ostma (Chill on siis jääkohv). Hakkasime siis linnast välja sõitma, kaardi peal oli märgitud, et ees peaks ringtee olema eks, ma siis vaatan, et no ei ole ringteed, natuke olime juba paanikas ja nii, ma mõtlesin, et sõitsin vales suunas äkki, igatahes siis jõudsime nagu ristmikule vms ja tuli välja, et see oli lihtsalt miski hiiglama suur ringtee eks, et tervet ringteed korraga lihtsalt ei näinudki. Sõitsime siis ringile ja leidsime õige koha, kust ringilt välja sõita ja nii ja leidsime Forumi ka üles ja läksime siis rõõmsalt Telstrasse, ise mõtlesime et miski 100 doltsi oleks ikka päris fäänsi tagasi saada ja nii. Miski pliksike tuli meiega rääkima, Enel siis seletas talle et näe ostsime selle netipulga aga see ei tööta ja nii, pliks saatis siis meid järjekorda (väga vajalik oli tema kohalolek seal, sest ise me seda järjekorda kohe kindlasti üles poleks ju leidnud) ja siis natuke ootasime ja siis kutsus miski mees meid enda juurde ja siis rääkisime talle uuesti oma loo ära, tüüp eriti ei osanud midagi öelda ja siis hakkas tema kõrval olev klienditeenindaja meiega rääkima (tal endal oli ka klient muideks) ja siis see tüüp käskis siis meie teenindajal netipulka testida eks, ise rääkis ikka meiega edasi, enda kliendist enam välja ei teinud, põhimõtteliselt meist ka mitte, sest ta ei lasknud nagu absoluutselt meil küsimustele vastatagi, lihtsalt ajas oma teemat. Igatahes et miski 10 minuti pärast tuli siis meie tüüp tagasi ja rääkis et neil see ikka töötab ja et kui me ei saa seda ise tööle siis peaksime oma arvuti neile tooma ja siis nad vaatavad ise mis saab ja nii. Mitte meie tüüp küsis veel et kas meil on sülearvuti või lauaarvuti (loogiline et ma backpackerina tassin suurt arvutit kaasas ja nii). Igatahes ütlesime viisakalt aitäh, võtsime oma netipulga ja läksime minema. Järgmisena sõitsime siis Mandurah’sse. Saime ka uuel kiirteel sõita, mis on ikka väga uhke, lausa kiirtee moodi (Aussie’d siis kutsuvad iga teist teed kiirteeks). Ma pikalt ei taha sellest linnast rääkida, ütleks niipalju, et oma kaardil tegime selle linna kohale märke NÕME! Nii, edasi hakkasime siis Perthi poole sõitma, mu muidu väga tubli kaardilugeja Enel arvas, et sõidame ümber Perth’i, et siis ei pea linnas sõitma ja nii. Hakkasime siis sõitma, jõudsime Armadale’i. Siis helistas Tavo meile, rääks et hakkab pidu pidama, kuna viimane öö Austraalias siiski ja nii. Aga et Armadale on siis väga lähedal Perthile, nagu eeslinn või nii, vaikselt hakkas meenuma see, kuidas tipptunnil Mustamäelt kesklinna sõita on, välja arvatud muidugi see, et siis maailmas uimerdavad inimesed valgusfooride taga. Roheline tuli põleb miski 5 sekundit juba ja siis vaikselt hakatakse reageerima. Kui me jõudsime esimesena fooride taha, siis ma natuke üritasin ikka neile näidata kuidas kohalt äraminek päris maailmas käib.:) Aga et me ikka ei leidnud seda kohta kust oleksime ära pidanud keerama ja Perthi kesklinnani oli miski 9 km jäänud ja siis meie auto otsustas, et temal läheb vesi keema eksole. Oleme siis keset liiklust, meil auto keeb enam vähem juba, autod tulevad vastu ja vilgutavad tulesid. Ilus eks. Õnneks saime siis ikka teepealt ära keerata (muide tulesid ei vilgutatud meile, vaid ees oli lihtsalt politsei). Igatahes, et jahutasime siis auto maha, valasime vett peale ja sõit võis jätkuda. Sõidame siis nii kaua kui järsku paistab Perthi kesklinn. Pean veel mainima, et ma pole kunagi varem nii väga vetsu tahtnud, kui siis kui ma seal hulluses sõitma pidin. Õnneks märkas siiski Enel kiirteele sõitmise keeramist ja siis saime linnast välja. Kuna me olime seal suht tipptunnil, siis kulus ikka väga palju aega ja ma tõsiselt kaalusin püksi laskmist juba. Aga et seda siiski ei juhtunud, õnneks jõudsime parkimis alale ja püksi ma laskma ei pidanud. Muidugi oli selleks ajaks meie autoke päris vässu juba ja tegi imelikke hääli ja meie õnneks jõudsime kohta, mille nimeks Perth Hills. Te võite ette kujutada kui rõõmsad me olime. Õnneks saime ka mägetest minema ja siis käisime veel tankimas ja kell 7 õhtul jõudsime Northami ja leidsime karavanpargi üles ja panime telgi üles ja siis Enel tegi süüa ja siis vaatasime telekat ja ilus oli.

Päev 2

Hommikul ärkasime enda jaoks ikka päris vara, miski 8 aeg. Tegime kohvi, pakkisime asjad ära ja miski 10 aeg hakkasime sõitma. Tubli kaardilugeja Enel arvas, et esimese peatuse teeme Kellerberrinis, sinna jõudes avastasime, et see on põhimõtteliselt sama suur (kui mitte väiksem) kui Kojonup ja otsustasime edasi Merredini sõita. Merredinis läksime muidugi oma lemmikkohta Informationi, võtsime paar kaardikest ja siis jalutasime linnas niisama ringi. Suur oli kiusatus Subwaysse minna, aga me ei teinud seda. Selle asemel läksime Supa IGAsse (no minu meelest ei olnud see kuidagi erinev tava IGAst, aga kui supa siis supa). Seal natuke hullusime ja kuna Teds oli allahinnatud, siis pidime muidugi ka kasti Tedsi ostma. Ilus. Merredinist tahtsime edasi minna Wave rocki (see on siis suur suur kivi, mis on laine kujuga) vaatama, aga Enel, leidis, et see kaart, mis me Informationist saime, valetab ikka korralikult ja oma suure kaardi pealt uurides avastasime, et Wave rock jääb ikka päris kaugele, seega otsustasime sinna minemata jätta. Selle asemel läksime hoopiski Westoniasse. Westoniaga on selline asi, et alguses kõik inimesed Kojonupis arvasid et me oleme sealt pärit ja nii. Igatahes et tegime seal paar pildikest ja siis sõitsime edasi Southern Crossi. Meie ütleme selle koha kohta Southern Comfort, kõlab ju palju ilusamini eks? Kes ei tea, siis Southern Comfort on viski muidu. Seal siis otsustasime ka autot tankida. Leidisme tankla üles ja hakkasime siis tankima eks, nii kaua tankisime, kui bensiini hakkas üle ajama. Mhmh, see asi ei jäänud automaatselt kinni. Ilus. Kui lõpuks tangitud saime, hakkasime Kalgoorlie poole sõitma. Teepeal valasime ka vett radiaatorisse, nii igaks juhuks, et ennetada Perthi seiklusi. Sõidame siis mööda täiesti tühja kiirteed eks, enam eriti loodust ka vaadata ei viitsi, kuna olime juba miski 500 km seda vaadanud ja üldse olime juba suht vässud ja siis tuleb ma ei tea kust välja miski kiirtee politsei ja peab meid kinni. Ma olin ikka päris paanikas, et no ma vahepeal ikka ületasin kiirust ka ja trahvi eriti ei tahaks saada ja nii. No peame siis auto kinni ja teen akna lahti ja siis tüüp tuleb ja tutvustab ennast ja tahab lube näha. Enel otsib siis mu load välja ja ma annan need tüübile ja siis tüüp ütleb, et kust maalt need pärist on, ma siis et Estoniast eks, tüüp mõtleb natuke ja siis ülbitseb, et ma ei oska eesti keelt eks, no näitan siis lollikesele, et näe siis üleval jumala sinu emakeeles kirjas et juhiload on need, tüüp mõtleb ja küsib et kelle auto see on, ütlen siis et minu oma ja näitan paberid ette ja siis tüüp mõtleb natuke jälle ja läheb mu lubadega oma autosse. Ootame siis natuke ja siis tuleb tüüp tagasi et no worries ja annab load tagasi ja läheb minema. Selline kogemus siis. Igatahes et siis natuke sõitsime veel ja lõpuks jõudsime Kalgoorlisse kohale. Hakkasime siis karavani parke otsima, kõigepealt sõitsime natuke kesklinnast välja, aga siis mõtlesime, et tahks ikka linnas olla ja nii. No worries, sõitsime linna tagasi ja leidsime ka ühe pargi. Läksime siis sisse, vastuvõtu tädi andis meile kaardi ja ütles, et tuleksime hiljem maksma, et tal miski asi pooleli. Hakkasime siis telkimisala otsima, aga mida me ei leidnud, oli telkimisala. Või noh midagi seal nagu oli, aga meie oma telki sinna panna poleks saanud. Läksime siis tagasi vastuvõtutädi juurde, et no mida eks, et kuhu me siis oma telgi peaksime panema, tädi natuke ülbitses ka ja nii ja siis me ise leidsime, et sinna samasse vastuvõtu maja ette saame kunstmurule panna eks. Küsisime siis et kas miski köök vms ka siin on, muidugi ei olnud aga tädi andis meile veekeetja, et siis WCs saime vett keeta. Ja siis seda ka veel et meil said telefonide akud tühjaks ja läpaka aku tühjaks ja elasime suht elektrita seal muidu. Aga jah et tegime siis kiirnuudleid ja siis läksime telki. Võtsime paar Tedsi ja siis rääkisime niisama, ja siis kartsime, et meie telk kukub kokku lihtsalt, sest miski väga hull tuul oli, õnneks seda siiski ei juhtunud ja saime terve öö magada.


Päev 3

Hommikul ärkasime jälle varakult, käisime pesus, pakkisime asjad kokku, jõime kohvi ja siis sõitsime minema sellest toredast karavani pargist. Otsustasime, et veedame siin Kalgoorlies kolm päeva, seega läksime linna. Leidsime autole parkimiskoha ja siis jalutasime Informationisse, küsisime linna kaardi ja siis jalutasime niisama ringi. Esimesena läksime Hay streetile, mis on siis nagu punaste laternate tänav, väga uhke eks? Otsisime ülesse kõige vanema Kalgoorlie bordelli, mis muide tegutseb praegu ka, sinna saab ekskursioonile minna ja nii. Ilus. Siin linnas on ka siis see koht, kus need hobuste võidusõidud toimuvad. Otsustasime, et kõnnime sinna. Väga vale otsus oli see. Kohale jõudes avastasime, et seal ei toimu täna midagi, palav oli ja kärbsed ründasid (peamiselt suud, silmi ja kõrvu). Kunagi jõudsime siiski autoni tagasi. Siis aga avastasime, et keegi on meile nii kõrvale parkinud, et juhiistmele nagu normaalset teed pidi ei saa. No worries, läksin siis kõrvalt sisse ja siis saime isegi kuidagi minema sealt. Tahtsime minna kinno. Kaardil oli kino märgitud, tänavasildid näitasid, kus kino peaks asuma, aga mida siis sellel tänaval ei olnud, oli kino. Ilus. Käisime siis hoopiski Harvey Normanis, vaataime veitsu mööblit ja asusime uue karavani pargi otsingutele, kuna selles eelmises me enam olla ei tahtnud. Otsustasime, et läheme linnast välja siis natuke. Leidisme ühe koha, mis tundus selline tore olevat eks, parkisime auto ära, et vastuvõttu minna, ja keda me seal näeme-seda sama tädi, kes eelmiseski karavani pargis oli. Mis siis ikka, keerasime ringi ja läksime autosse tagasi ja sõitsime kõrval olevasse karavani parki. See on ikka päris uhke kohta, siis on uhke köök, uhked wc’d ja elekter ja bassein ja no väga pro ikka. Panime telgi püsti ja siis mõtlesime bassu äärde minna, kuna ikka väga palav oli. Bassu olid aga miskid pisikesed hõivanud, seega otsustasime hoopiski järve äärde minna. Leidisme siis ka sellise järvekese nagu Lake Douglas või nagu meie seda kutsume Lake Dougy. Nagu meie pügaja Dougy Kojonupis, oli ka see järv miski väga imelik ikka. Ei olnud nagu päris järv, pigem miski mudaauk. No sinna me igatahes ei läinud ja kuna ikka oli väga palav, siis otsustasime et läheme ikka bassu äärde. Tulime siis tagasi ja käisime ujumas ja siis olime niisama bassu ääres ja no ilus oli. Nii ilus nagu homset ei tulekski, päris ausalt ka. Ja siis oli veel ilusam, kui ma mõtlesin, et Eestis on miski talv praegu ju! Ahah.:D Igatahes, siis lõpuks me ikka lahkusime sealt ja siis Enel tegi meile süüa ja siis nüüd me istumegi siin telgi kõrval ja naudime seda, kuidas päike hakkab vaikselt loojuma ja selline mõnus soe on ja enam ei igatse ma nii väga Chase’i ja Enel ei igatse enam nii väga Simon’it ka. Ühesõnaga ilus on.

Muide alates sellest, kui me Kojonupist ära läksime oleme miski 1600 km sõitnud ja näinud kuute surnud kängurud, ise pole ühtegi surnuks sõitnud ja elusaid pole ka näinud. Selline väike statistika teile.

Musi

Marit

Nüüd on meie seiklused Kojonupis läbi. Veetsime seal tervelt kaks ja pool kuud. Nüüd oleme jälle mustas masenduses. Sest nagu üldse ei tahtnud sealt ära minna, kõik on nii armsaks lihtsalt saanud ja üldse ei tahtnud ära minna ja kõik kliendid olid ka solvunud, et me nad maha jätame. Üritasime seda küll leevendada sellega et uued tüdrukud on teie uued silmarõõmud aga ainuke asi mis nad oskasid meile vastata oli F*ck the new girls, we don’t give s*it about them. Nii, et kahju oli kõiki sinna maha jätta. Meie boss oli ikka eriti upset. Kaks nädalat turtsus ja torises ning üritas meid ümber veenda. Aga meil oli aeg lahkuda, ja sellega ühelepoole saada. Üldiselt on ta selline karm ja kinnine naine, aga meie olime tema pisikesed ning ta andis meile isegi kalli kui me ära läksime. Ja Marit hakkas isegi nutma, mis oli minu arust natuke naljakas, ning samas oli mul nii kurb meel ta pärast. Lisasin üles poole ka ühe pildikese ühest järvest, mis on siin Kojonupi lähedal, käisime seal Maritiga chillimas ja kellegi teisega romantikat tegemas öösel.

Igatahes kui sai oma hüvastijättu tehtud hakkasime sõitma Margaret Riveri poole, sõidu ajal läbisime kolm linna, kõigepealt Boyop Brook, siis Bridgetown ja Nannup, muidugi oli seal ka teisi väiksemaid linnu, aga need ei olnud nii tähtsad, Need linnad siin olid meie n-ö peatused ja orienteerumis punktid. Lõpuks jõudsime ka Margaret Riverisse. Peatume ühes väga normaalses hostelis, kus on isegi teisi eestlasi, see oli huvitav, alguses oli naljakas kuulda teisi inimesi eestikeeles rääkimas, aga nüüd on juba ok. Esimese päeva vaatasime niisama ringi ja üritasime ennast kuidagi kuhugi paigutada, sest tunne oli täpselt selline, et me oleme oma elemendist väljas, kusjuures natuke on see siiamaani, aga loodetavasti varsti vaibub.

Järgmine päev hakkasime siis usinalt turistitama, ning arvasime, et esimesena oleks tore käia läbi siinsed koopad, millest on väga palju räägitud ja mis on väga kuulsad, neid on siinkandis päris palju aga kuulsamad ja suuremad on neist ainult kolm: Mammoth cave, Lake Cave ja Jewel Cave. Kõik on väga ilusad ja lausa võrratu vaatepilt, pole elusees näinud midagi nii vägevat ja ilusat, piltide pealt võite vaadata, kuidas on kujunenud sambad ja rippuvad kõrred, see kõik on tekkinud tilkuvast vees, ja kuidagi kristalliseerunud,



Mammoth Cave

Lake Cave

Jewel Cave

Igatahes selle tuuriga jäime me igati rahule, ning leidsime, et see oli Money well spent.

Järgmiseks päevaks olime bookinud endale vineyard touri, mis teisisõnu on, külastasime siinseid veiniaedu.




Hommikul tuli tuuribuss ja võttis meid peale ja joomine…ups seiklus võiski alata. Igatahes igas tehases sai proovida vähemalt seitset-kaheksat veini ( kuna me eriti punase veini sõbrad ei ole siis seda eriti ei proovinud). Kokku külastasime nelja erinevat tehast ning saime maitsta nelja erinevat toodangut n-ö sest iga firma teeb enda oma ju erinevalt. Muidugi saime ka lõunat ühes vineyardis, mis oli väga hea, eriti kui sa libistad vaikselt väga head veini. Samuti käisime ka juustutehases, kus oli väga ja ma mõtlen tõesti väga häid juuste (emme sulle oleks see raudselt meeldinud). Ostsime sealt ka ühe mõnusa kaasa. Muidugi ei saa jätta mainimata ühte tehast, mis oli tegelikult nagu likööri tehas ja aga spetsialiseerunud ikka veinile valdavalt portveinile, seal tehti meile eriti huvitavaid likööri shote, ning pärast selle tehase külastamist oli juba tunda et keel on pehme. Samuti hüppasime läbi ka siinsest šokolaadi vabrikust, kus sai mõnusalt tasuta šokolaadi, ning seal oli meeletult igasuguseid šokolaadi tooteid, kõige parem oli muidugi valge šokolaad. Lõpetuseks põrkasime läbi ka õlletehasest, kus sai endale paindi õlut ette ja pidu võis alata.


Õhtu lõpetuseks oli alkoholist kopp nii ees, sest nii palju erinevaid sorte alkot pole ma ühe päeva jooksul kunagi joonud, aga asi oli seda väärt ning meil oli hullult lõbus. Samuti oli meil ka hullult äge grupp ja parim grupijuht. Mõnus

Samuti oli meil ka tänase päevaga midagi ette võtta, nimelt käisime loomafarmis, kus on igasuguseid toredaid, pisikesi ning vallatuid loomi. Meile anti kätte ka väikesed ämbrid, milles oli siis igasugust toitu nendele nunnukatele, me saime neid kõiki sööta. Üks kits läks muidugi päris hulluks kui seda ämbrit nägi, muudkui hakkas kargama ja peale hüppama nagu koer see oli natuke naljakas.



Ja siis oli meil ka mingi känguruu laadne loomake, kes tegelikult ei olnud vist känguruu aga nägi samamoodi välja küll, igatahes meeldisid talle väga porgandid ja ega me kadedad ei olnud, kui sa juba oled nii armas siis söö porksi.


Siis põrkasime kokku ka sokuga, kellel olid vist enesetapu mõtted, miks muidu ta oma pead sinna aiavahele koguaeg toppis.


Igatahes oli see igati tore farm ning me olime väga õnnelikud, et sinna läksime. Pärast seda läksime randa, sest täna oli meil väga soe ilm, ja isegi saime ookeanis ujumas käia, mis oli igati lahe, seal vees on nii ettearvamatu, nimel ei läinud ma üldse sügavale ja mul olid päikseprillid ees, äkki tuli meeletu laine, mis lõi mul täiega üle pea, ning tegi mu päiksekad ribadeks, mis ei ole eriti hea. Loodame, et saan mingi aeg hakkama ilma nendeta…irw, olks mis ma siin ikka nii palju vähemalt olete nüüd natuke kursis meie olemiste ja tegemistega.

Olge tubli

Suured kallid, musid, paid

Enel