N2dalas korra

T2na on siis j2lle neljap2ev, pole nagu pika aega kirjutanud. Erislist midagi juhtunud ei ole, nagu ma alati alustan meie blogisissekandeid. Lihtsalt tuletan teile meelde, et viibime ikka Kojonupis ja kavatseme siin viibida veel pika aega, arvatavasti veedame j6ulud siin. T66 on juba t2nase seisuga selge ainult v2he raskusi on nende klientidega, kes pobisevad endale habemesse ja arvavad siis, et me saame aru. Muidugi on meil ka v2lja kujunenud omad lemmik kliendid ja juba teame v2ga h2sti, kes mida joob. Peter on ikka meie lemmik, ta kutsub mind Lemon ja Maritit Lime, kokku on see lemonlimebitter, mis on siis 8ks jook ka, mida eriti ei jooda, sest see on hapu, aga meie oskame seda k8ll teha. Meie lemmik jook on rasberry coke, mis on siis coka-cola ja sinna sisse pandud mingit vaarika konsentraati, mis annab cokale v2ga hea vaarika maitse.

K6igile neile, kes loodavad n2ha pilte meie armsast Kojonupis ja meie perest, siis teil palun ma olla kannatlik, 8ritame teieni tuua pildid nii kiiresti kui v6imalik, sest me ootame v2he ilustamat ilma, ja me ei saa kaamerat ju v2lja viia kui vihma kallab. Aga juba tundub, et ilmad hakkavad selginema ning ega need pildid eriti kaugel ei ole ka. Pisut kannatust ja k8ll n2ete varsti.

Rohkem polem midagi lisada. tahtsin lihtsalt k6igile teada anda, et me oleme elus ja terved ja naudime oma elu. We are having the best time of our lives.

P.S lemmik laul on brian adams summer of 69:)

p.s.s Liisu, kas sa tead selle laulu nime, mida sa inglismaal autos hullult laulisid, midagi sellist, et there is nothing crazy about me....blablabla bonkers:)

ja kui keegi teine teab siis antke meile teada.

Enel

Esimene palgap2ev austraalias

T2na on neljap2ev ja viimati kirjutasime blogi vist esmasp2eval. Selle ajavahemikus on juhtunud nii m6ndagi. Nagu te vist juba teate siis praegu elavad meie hostelis ka 8hed noored. 8ks neist on iirlane teistest ei tea veel midagi. T2na 6htul tuleb neid veel juurde. Nii, et rahvast kui palju, v6rreldes sellega, mis hostel oli ennem, kus oli ainult meie ja Jessie. Aga nende noortega saab palju nalja. Eile 6htul tegime tagahoovi l6kke ja istusime k6ik seal 8mber. Aga mina olin 6htuses vahetuses ja pidin t66l olema, nii, et r22giks natuke sellest. Eile oli mu esimene vaidlus kliendiga. See on 8ks kohalik mutt Jeany, ta tahtis oma arvelt raha v6tta, aga pank ei lubanud. Siis ta hakkas muga vaidlema, et tal peab olema raha seal arvel. Siin austraalias on nagu 8he kaardi peal kolm arvet Cheque, Savings, Credit. Kui meie eesti kaardiga siin maksame siis peab valima alati Credit, ei tea miks. Igatahes mutt oli tige, et ta rohkem raha ei saanud. Ta oli nagu k6ik oma raha maha m2nginud juba. Aga 6nneks ta lahkus varsti. Siis tuli mulle baari kaks kutti, kes j6id 6lli ja ajasid niisama juttu. Aga Marit avastas, et temal oleks aeg hakkata j22gerpomme (ehk siis j22germeister redbulliga) jooma, siis ma tegin talle neid ja need kutid tahtsid ka. Samuti ka 8ks mutt, kes joob viskit koguaeg. Mutt soovis ainult 8he ja tal j2i redbulli j2rgi, ning andis selle poistele, aga mina olin neile juba avanud uue, ja 8tlesin, et te peate selle eest ikka maksma. Tublid poisid nagu nad on maksid ja andisid selle mulle (ma pole eriti redbulli f2n, aga v6tsin r66muga vastu), lisaks andisd nad mulle 10dollarit jootraha, mis oli veel parem. Aga siis j2i pubis nagu v2ga vaikseks ja hakkasime sulgema, sest tahtsime minna v2lja chillima teistega k6kke 22rde. Kuna baaris kedagi ei olnud panime uksed kinna, aga tuli v2lja, et paar meest suitsetasid seal veel ja nad said ikka vihaseks, et me nad n-6 v2lja viskasime. Lasin nad sisse tagasi ja vabandasin, sest ma t6esti arvasin, et nad l2ksid 2ra. Muidugi p2rast poole leppisime ilusti 2ra. Aga ma tahtsin sulgeda ja nad lihtsalt passisid seal. Siis tuli Steve vaatama, et kuhu me j22me nii kauaks, et pidime juba ammu sulgema ju. Ja mehed keerasid kohe end ringi ja k6ndisid uksest v2lja. Stevel on siin kandis nagu hull respekt ja enamus kardab ka teda. Aga ta on tegelt v2ga lahe ja hoolitsev, v2hemalt meiega. Olgu kui l6puks uksed kinni sain, v6tsime oma 6lled ja l2ksime tagahoovi chillima. Muidugi saime ka 6htus66ki, mis oli nagu hiiglama suur ja hullult n2mma. V2ga lahe 6htu oli, r22kisime niisama t8hjast-t2hjast ja meil oli v2ga l6bus. Samas oli naljakas, sest 8ks kutt andis maritile 20dollarit selle eest, et ta k6ndis mingi 100m poodi ja t6i talle suitsu. T2na hommikul saime magada, sest oleme maritiga m6lemad 6htuses vahetuses. Vaatasime niisama telksi, sealt lasi mingit venefilmi, mis oli inglisekeeles aga toimus Moskvas, see oli naljakas. Ja siis 8kshetk koputas Rita (steve naine meie teine boss) uksele ja andis meile palga8mbrikud. Jah meie esimene palk austraalias ja mariti elu esimene palk, tibi oli ikka p2ris happy selle 8le. Palk on meil siis 350 dollarit n2dalas, mis teeb umbes 3500krooni. Seda kulutada me ei saa, sest siin linnas pole midagi osta, s66k ja elamine on meile tasuta nii, et saame hoida raha ilusti, et minna idakaldale reisima. Aga midagi rohkem polegi lisada. Olge tublid

Enel

Esmasp2ev. 14. september 2009

Hommikul l2ksime 11ks pubisse, Enel pidi tund aega seal olema, mina kella 4ni. Selle aja jooksul k2is 7 inimest, neli neist ostsid 6lut ja teised panustasid TABides. Ilus. Ja see oli k6ik. Minu t88p2ev oli l2bi. Enelil l2ks sellessuhtes paremini, et 6htul isegi m6med inimesed tulid ja nii, 8ks seltskond isegi 88bib meie hostelis, j22vad siia miski n2dalaks vist. Seega n88d ei olegi enam maja ainult meie ja Jessie kasutada.
Aga rohkem vist ei olegi midagi. Selline sisutihe blogi v6i nii.

Marit

musi

Kojonup ja esimesed päevad tööl

Esmaspäev 7. September ja teisipäev 8. September
Kui esmaspäeval kohale jõudsime, näitasid iirlased meile maja (kaks iiri tüdrukut, kes siin enne meid siis töötasid, mõlema nimi on Rachel), siis töötasime paar tundi, kuid see oli rohkem teiste jälgimine kui ise millegi tegemine. Juba miski 9 aeg tulime oma tuppa ja siis mõtlesime, et väga kurb on siin olla ja nii. Et kedagi ei tea ja üldse igatsesime Billabongi. Suht varakult läksime magama ja siis teisipäeval ärkasime miski 10 aeg ja siis 11 läksime pubisse. Tegelikult me elame pubiga samas majas, nii et baari jõudmiseks kulub meil pool minutit või nii. Kuna siin on ka TAB’i automaadid (nendes saab panustada siis hobuste ja koerte jne peale), siis hommikul tuleb printerist miskid paberid välja võta ja siis need seintele panna ja siis pidime prügi välja viima ja külmkapi õludega täitma jne. Et siis kell 12 tehakse pubi lahti. Kuna hommikul eriti midagi teha ei ole (see nädal me ametlikult ei tööta veel, et õpime teiste kõrvalt ja sellepärast ei pea ka koguaeg siin olema), siis me läksime linnapeale. No eriti midagi siin teha ei ole, põhimõtteliselt on üks peatänav, kus ääres on siis paar poodi. Toidupood näeb välja ka rohkem nagu ladu. Ühesõnaga ikka väga väike koht on see. Meile sobib, sest siis saame enamus raha alles hoida, kuna me ei pea söögi ja elamiskoha eest maksma ja nagu midagi muud siit linnast osta ei saagi. Aga et siis miski 2 ajal tulime tagasi pubisse, olime niisama ja siis kolmeks läks Enel tööle. Siis ma passisin natuke veel toas ja pool 6 läksin ise ka pubisse, kuna minu vahetus algas kell 6. Meile mõlemale õpetati kuidas kõige populaarsemaid jooke ja shote teha ja siis saime natuke nende TAB’i masinatega hullata. Lemmikjook, mida valmistada on, vähemalt mul, viski veega. Jap, üks tüüp, kes koguaeg panustamas käib, tellib koguaeg viskit jää ja veega. Ma ei tea, ei kõla just kõige maitsvamana, aga vähemalt on seda lihtne teha. Aga et me juba isegi saame aru mida inimesed tellivad ja nii, seega enam ei olegi nii hirmus. Ja enam vähem teame ka seda, mida nö püsikliendid tellivad, seega ei pea isegi muretsema, kui aru ei saa, mida nad küsivad. :D Kuigi me siiski väga kardame nädalavahetust, sest neljapäeval on iiri tüdrukute viimane tööpäev ja siis olemegi meie ja üks tüdruk veel (tema on siis omanike tütar, kes siin ka töötab). Steve (meie ülemus) lasi mul endale õlut valada sellest masinast või ma ei tea kuidas seda kutsutakse. Igatahes viimase kohta ütles ta et see oli perfektne. No algaja õnn ütleks ma selle peale. Ja siis õhtul kutsuti meid Steve’i juurde, et kellelgi ta suguvõsast oli sünnipäev (meie ülemused on pärit Uus-Meremaalt ja nad on põhimõtteliselt terve suguvõsaga siin, selline hästi kokkuhoidev perekond on). Kuna Enel lõpetas oma vahetuse varem, siis läks ta ühe iiri tüdrukuga juba sinna. Kuigi nende majani on siit vist pool kilomeetrit, viis Steve nad ikkagi autoga ära ja siis tuli tagasi ja võttis minu ja teise iiri tüdruku ka peale. Peab mainima, et Steve’i auto on nagu maailma suur lihtsat. Kaks korda nii suur, kui minu isa ländu ütleks. Sinna sisse ja sealt välja saada on ikka väga keeruline. Ja Steve’st veel rääkides, peab mainima, et ta näeb ikka selline väga kuri välja (mida ta absoluutselt ei ole), et tal on ninarõngas nina keskelt läbi (nagu pullidel on need rõngad). Igatahes, et kui me uksest sisse jõudsime, mängisid teised juba miskit joomismängu. Me läksime siis ka iirlasega sinna laua juurde ja esimese asjana pidime ühe oma sõrme miski õlupurgi peale panema, ma ei saa siiamaani aru, mis selle mängi mõte oli, aga siiski väga lust oli seda mängida. Ja siis mängisime veel miskeid mänge ja siis saime tasuta õlut ja siis Steve tõi meile veini. Ja siis Steve rääkis, et kui keegi peaks meile midagi halvasti ütlema vms, et siis peame kohe tema juurde minema ja siis ta ajab kõik korda. Ja üldse väga hoolitsevad on nad kõik ikka. Terve perekond on meid juba vist suht omaks võtnud. Ja siis me seletasime neile, et kus Eesti asub ja nii ja siis üritasime neile selgeks teha, kuidas meie nimesid hääldada. Loodetavasti jäävad need neile meelde ka ikka varsti, muidu oleme jälle kaks estot. :D Aga et umbes 12 aeg tulime iirlastega koos tagasi, sest hommikul pidime kell 10 juba pubis olema ja nii. Kuna me saime endale puhuri täna tuppa, siis oli meil nagu hiiglama soe ja mõnus siin. Ja siis Enel käskis mul Freddie’le sõnumi saata ja nii ja kuna ma olin natuke joonud ka ja nii, siis ma tegingi seda. Kuna ta ei vastanud, siis me mõlemad olime natuke solvunud, aga no worries, me saame siin nagunii uue sõbrad.:D Ja siis Enel helistas Tavole ja naljakas oli see, et Tavo arvas et Enelil on juba aktsent küljes, kuigi me olime selleks ajaks alles kolm päeva pidevalt inglise keeles rääkinud. :D Aga igatahes, kell 6 hommikul ärkasin ma selle peale, et keegi saatis sõnumi mulle eks. No ja kes muu see oli kui F. Kuna tüüp töötab kõigil tööpäevadel ja peab juba kell pool 7 tööl olema, siis ta lihtsalt magas juba õhtul. Et me siis saatsime miski pool tundi sõnumeid ja siis ma mõtlesin, et pean tagasi magama minema ikka. Aga nii palju saime teada, et Billabongis ei toimu suht midagi praegu. Nad on vist kõik päris kurvad, et me ära läksime.:D Billabongist veel rääkides, kui me esmaspäeval check-out’i tegime, siis see tüüp, kes seal laua taga oli küsis, et kas te oletegi need kaks eestlast, et ma olen teist kuulnud, aga ainult häid asju. :D No olime päris populaarsed Billabongis või nii. Ilus. Aga et teisipäeval oli suhteliselt vaikne päev, inimesi ka eriti ei olnud ja suht palju oli niisama passimist.

Kolmapäev 9. september
Hommikul ärkasime ikka meie jaoks väga vara, pool 8, sest Steve pidi meid viima kuhugile, kus lambaid kasvatatakse ja pügatakse (Jessie töötab seal) ja siis oleksime näinud kuidas neid pügatakse ja vb ise saanud ka proovida seda. Kell kaheksa olime meie ja iiri tüdrukud valmis minema, aga keda polnud, oli Steve. Ootasime siis miski 9ni ja siis läksime tuppa magama tagasi. Pärast Steve vabandas, et unustas meid ära lihtsalt. Aga no worries. Enel magas miski 10ni ja siis läks pubisse hullama. Mina magasin rahulikult miski 1ni vist. Ja siis läksin ka pubisse. Võrreldes teisipäevaga oli isegi suhteliselt palju inimesi. Ja siis F. hullutas mind natuke sõnumitega, aga et midagi rohkem nagu ei olnudki. Umbes kell 8 panime pubi kinni ja siis vaatasime iirlaste ja Jessie’ga (üks tüüp, kes elab ka siin hostelis ja kes on väga sõbralik ja nii ja kes siis meie järgi vaatab, et meil ikka kõik korras oleks ja nii) telekat (me pole nagu sada aastat telekat näinud, et suht hullutav on see, et me nüüd koguaeg kui tahame, siis saame telekat vaadata) ja sõime jäätist. Ilus.

Neljapäev 10. September
Kui me esmaspäeval veel suhteliselt kurvad olime, et Billabongist ära pidime minema, siis nüüdseks ei igatsegi me sinna nii väga tagasi. Kui vahepeal midagi teha ei ole, siis mõtleme küll, et Perthis oleks päris hullutav aga samas siin on nii niiii toredad inimesed, et arvatavasti järgmine nädal ei igatse me enam üldse tagasi. Hommikul saatis F. kellegi teise telefonilt sõnumi, et tal krediit otsas, et saadab siis midagi, kui krediiti saab, seega tundub, et natuke aega ei hulluta mind keegi oma sõnumitega. L Aga igatahes et neljapäev oli siis iiri tüdrukute viimane tööpäev ja siis kui nende vahetus kell 4 lõppes, tulid nad pubisse niisama tähistama. Enel sai neile jägerbomme teha (see käib nii, et shoti klaasi valad jägermeistrit ja siis suuremasse klaasi umbes pool purki red bulli ja siis see kes joob eks, et tema paneb siis shoti klaasi red bulli sisse ja siis joob neid korraga). Me ise pole neid veel proovinud, aga iiri tüdrukud ütlesid, et me lihtsalt peame seda tegema, sest see on lihtsalt maailma parim jook. Kuna neljapäeval käib tavaliselt suhteliselt palju inimesi, siis arvasime, et peame vähemalt miski 10ni töötama eks aga kuna see õlu masin läks katki, või vist päris katki ei läinud aga et ta ei töötanud igatahes korralikult, siis panime pubi juba kell 7 kinni ja siis olime meie ka vabad. Läksime siis iiri tüdrukute ja nende sõpsude juurde ja rääkisime veitsu nendega ja siis nad otsustasid, et kuna pubi on kinni, siis läheme teise kohta. Kuigi järgmisel hommikul pidime me juba kell 10 tööle minema, läksime ikkagi nendega kaasa. Koht kuhu me läksime oli miski garaaž vms. Aga et seal oli väga soe, nii soe, et me saime Eneliga isegi joped ära võtta. Seal oli suht palju inimesi, keda me juba Steve peolt teadsime, seega ei olnud üldse sellist tunnet, et me oleks nagu võõrad vms. No väga hullutav oli seal ka igatahes. Ilus. Ja siis miski 12 otsustasime, et tuleme Eneliga siiski pubisse ära ja üks tore poiss saatis meid koju,ütles veel, et tuleb öösel meile akna taha laulma. Samas mõtlesime, et peaks natuke magama ka enne reedet, kuna nädalavahetustel käib siin palju inimesi ja siis ei tahaks seal leti taga päris magama ka jääda.

Reede 11.september
Reedel olime siis valmis kõige hullemaks, sest nagu baarides ikka, käib nädalavahetustel rohkem inimesi. Aga oh üllatust, ei olnudki väga kärarikas, tagaruumis mängisid noored piljardid ja kuulasid jukeboksi. Tellisid koguaeg jug of Ted’s, sees siis on kannutäis Toohys old Ekstra, mis on parim õlu austraalias üldse vist, minuarust. Saime nendega suhteliselt hästi hakkama. Aga kui on sulgemisaeg siis me tavaliselt karjume, et take away time. See siis tähendab, et me paneme kinni ja kui keegi soovib siis võib endale jooki kaasa osta. No siis läks küll asi hulluks ära, sest nad lendasid nagu kõik kampas peale. Aga saime hakkama. Magama jõudsime umbes poole kaheteist ajal. Aga ennem seda chillisime omanikega niisama pubis, saime tasuta jooke jms. Suhteliselt lahe oli.

Laupäev 12.september
Laupäeval oli Marit hommikuses vahetuses, ja mina sain magada. Aga siin on üldse selline komme, et koguaeg saab süüa. Nii siis Marit lendas hommikul tuppa (nüüd me elame suures toas, kus on sofad ja tv ja dvd mängija ka. Päris peen värk, võrreldes sellega kus me ennem elasime.) ja andis mulle hommikusöögi. Kidney pie ja mingi magus sai ka. Kui ma seda kidney pied nägid tuli kohe mulle Greg meelde (iiri tüüp billabongist) sest tema hullult armastas neid ja sõi koguaeg. Lõpuks kui sain end üles aetud chillisin niisama, sest Marit oli tööl ja ei tahtnud sinna pubisse niisama ka vahtima minna. Vaatasin Naabreid telksist, see pangan kestis nagu mingi kaks tundi. Aga oli päris huvitav. Kella neljaks pidin minema mina tööle. Olin valmis kõige hullemaks, sest õhtul oli jalgpalli finaal. Aga jalgpallurid ei tulnudki, sest nad said pähe (samas põhjust on ju ikka juua). Väga vaikne õhtu oli, klientideks olid ainult mängurid ja siis veel mõned vanamehed. Muidugi meil on siin üks suur sõps ka Peter, kes käib igapäev siin mängimas. Ja ta võitis umb 25dollarit ja ütles meile, me pange see endale jootraha purki(siin suhteliselt kitsid inimesed, et jootraha eriti ei saa), sest te olete nii toredad. Naljakas. Mõni aeg hiljem tuli ta mulle oma vennapoega tutvustama. Mõtles, et ma vajan ka noorte inimeste seltskonda. Armas. Lõpuks tuli Shayna (omanike tütar, kes ka siin töötab) oma sõpradega pubisse ja siis läks nagu rohkem elu keema. Aga ega nad eriti kaua ei olnud, sest oli vaja minna teisele peole, mis toimus siis seal kuuris kus me eelmine kord käisime. Panime siis suhteliselt varakult kinni. Ja läksime ise ka sinna. Seal toimus ikka vägev pidu, muusika oli vinge selline Carabbian, ja kõik tantsisid ja laulsid kaasa, meie muidugi sõnu ei teadnud, naljakas. Siis seal oli üks kutt, kes koguaeg tantsis meiega ja küsis are you enyoing yourselves, meie jaa….kõik on väga lahe, are you sure. Ta nagu koguaeg. Aga ta oli hästi kihvt tüüp, tantsis lahedalt. Muidugi kõik olid hästi lahedad, rääkisid meiega ja korrutasid koguaeg, et me oleme üks neist nüüd, ja nemad hoolitsevad meie eest. Seda on nagu kõik siin öelnud. See on nagu nii armas. Nagu Steve (meie ülemus) meile pidevalt ütleb don’t take shit from anyone. You are the boss. Siin on nagu nii, et klient ei ole kuningas vaid meie oleme. Kui klient hakkab ülbitsema, siis sa lihtsalt ei pea teda teenindama. Õnneks selliseid juhtumeid ei ole olnud veel. Mina igatahes olen üliõnnelik, et me sellisesse kohta sattusime. Kõik see uus perekond, mis meil nüüd on on pärit Uus-Meremaal, ja nad on kõik sellised natukene tõmmud. Hästi armsad. Muidugi vanaisa (Teff) oli esimene vist kes meie nimed meelde jättis, aga nüüd on kõigil enam-vähem selge. Ma usun, et kui me siit ükskord ära lähme on ikka halb tunne küll, siin on lihtsalt nii lahe.

Pühapäev 13. september

Väga vaikne oli terve päeva, midagi erilist ei juhtunud, mis vääriks mainimist.

Marit (esmasp-neljap) ja Enel (reede-laupäev)
musid

Parim aeg üldse….Billabongis

Nii, nüüd on meie austraalia elust lõppenud üks peatükk. Ja järgmine sissekanne on selle kokkuvõte, ja neile kes ei viitsi meie pikki sisutihedaid sissekandeid lugeda.

Saabusime Billabongi 18.aug, olles jube väsinud, sest me polnud maganud korralikult ikka päris kaua. Tol ajal elasime toas 9, mis oli neljane tüdrukute tuba.

Esimese nädala veetsime oma toas, sest ei tundunud erilist huvi nende teiste inimeste vastu. Mängisime ikka suures koguses Yatsit ja potikat ning vaatasime netist palju filme. Suhtlesime ainult Pamiga oma toast.
Kuid lõpuks viskas meil see üle ja teisest nädalast hakkasime käima basseini ääres teed joomas. Sest nelja seina vahel istumine võib olla ikka üpriski hullutav. Teisel nädalavahetusel käisime Northbridges pidu panemas. Ja alates sellest õhtus meie elu Billabongis muutus, sest kui pärast pidu hostelisse läksime, käis seal ka päris suur pidu ja meid haarati kaasa.

Vahepeal ka selline märkus, et Perthis ja Billabongis hakkab nädalavahetus kolmapäeval. Ehk siis viis päeva pidu ja kaks päeva „tööd“
Hakkasime suhtlema ikka päris paljude inimestega. Ja kolmas nädal oli täis igasuguseid toredaid tegevusi päeval hängisime tüdrukutega ja õhtul käis pidu iirlastega. Ja niimoodi meie elu seal kestis kuni selle hetkeni, mil pidime tulema Kojonupi ja alustama uue eluga.

Nüüd on igatsus ikka väga suur, kõik tüdrukud olid lahedad, meil oli nagu iga pühapäev suur ühine söömaaeg ja eelmine kord oli ikka kurb küll, sest me ju teadsime, et me homme hommikul ära sõidame. Ja iirlastega on meil kummaline love and hate relationship. Poleks elus ees arvanud, et me neid nii igatsema hakkame. Pagana iirlased olid küll kamp jobusi aga see-eest olid nad meie jobud.

Lahkusime Billabongist 7.sept

Nüüd elame Kojonupis, mis on suht pommiauk, siin nagu jookseb ainult üks tänav, väheste poodidega. Arvatavasti on see pubi, kus me töötame siin ainuke. Praegu on meil n.ö katsenädal. Suht vähe peame praegu tegema. Hommikul peame olema seal umb tund aega. Vaatama kuidas kõik valmis panna ja õhtul mingi 2-3 tundi. Et praegu on enamus päevast vaba. Aga see on ainult see nädal, sest järgmisest nädalast hakkame me ka tööle ja siis on õhtune vahetus ja päevane vahetus. Aga me suhteliselt kardame nädalavahetust, sest siin läheb kiireks.

Töö põhimõtteliselt seisneb jookide serveerimises (enamus siin joob nii kui nii õlut, nii et pole eriti raske, kui ainult selgeks saaks, mis õlu on mis) ja TAB masinates. Need on siis sellised masinad, kus inimesed saavad teha panuseid kas hobustevõidusõidule vms. Meie peame neil ainult raha võtma või siis võidetud summa neile andma. Üldiselt on siin linnakesest vähe rahvast ning enamus on püsikliendid, nii et äkki jääb varsti meelde, kes mis jooki tahab.

Meie igatahes anname endast nüüd 11o% ja loodame, et nad ei lase meid lahti. Aga kui juhtub nii siis pole midagi teha. Tuleb eluga edasi minna. Otsida midagi lihtsamat. Puuviljakorjamist vms, sest hooaeg hakkab paari nädalapärast.

Rohkem ei ole praegu midagi kirjutada.
Enel

Deam those (fucking) Irish guys ja sõidame maale elama.

 Neljapäev

Eilsest päevast siis veel nii palju, et kui ennem elas seal kuueses toas, kus me praegu oleme, kaks inimest siis nüüd on seal full house. Nimelt kolis eile sisse ka veel üks inglise tüdruk, kes on Brightonist. Üldiselt tore tüdruk. 
Teeks ka väikese vigade paranduse, et kui me ennist kirjutasime Pamist halvasti siis nüüd võtame selle kõik tagasi. Tegelikult on ta väga lahe ja abivalmis tüdruk, kohe kahju on teda maha jätta. Võimalik, et me kohtume temaga vana-aastaõhtul Sydneys.
Kuna me saime endale töökoha siis oli vaja seda ikka ka väärikalt tähistada, ja läksime õhtul otsima bottle shopi. Siin on asjad nii, et alkoholi müüakse ainult teatud poodides, mitte nii nagu eestis, kus saab seda igalt poolt. Aga lõpuks ikka leidsime ühe kust sai alksi. See oli selline tore bottle shop, mis oli ühes restorani ja kohvikuga. Võtsime sealt endale 2x6 õlut. Seal oli üks väga tore meesteenindaja, kes naljatas meiega. Tagasi tulles hakkasime õllesi kergelt lahjendama. Üldiselt oli meil plaan minna välja kuskile lõbutsema. Mõtlesime siis, et läheme The Shed’i, aga sinna jõudes avastasime, et seal ei toimu täna mingit erilist pidu, sest see oli suhteliselt tühi. Üle tee oli seal koht nimega The Deen, kus oli nagu hullult rahvast. Otsustasime siis, et läheme sinna. Seal oli muidugi ka järjekord ja kui meie kord kätte jõudis küsis turvamees kaasaarvatud passile ka krediitkaarti, ning kuna meil seda kaasas ei olnud siis meid sisse ei lastud. Aga no worries, kõndisime tagasi hostelisse ja võtsime oma kaardid, sest siis oli asi juba põhimõttes. Sinna tagasi jõudes oli uus probleem, nimelt Marit sai küll suht valutult sisse, aga minu käest küsiti palju ma joonud olen, ma ütlesin, et mõned õlled ja tema ütles, et kas see on kuus või seitse, mina selle peale, et ei rohkem nagu kaks, kolm. Nii lõpuks kui sisse saime avastasime, et see koht on ikka täiega nõme, muusika oli kehva ja rahavast oli ka liiga palju. Ainuke ilus asi selle asja juures oli see, et Dave oli ka seal, ta karjus üle tantsuplatsi meile Helloo estons, nagu talle juba kohane on ja andis meile suure kalli. Mõtlesime, et lähme siis tagasi ja vaatame mis pidu hostelis toimub, sest nagu siin kohane käib Billabongis igapäev pidu v.a esmaspäev, sest siis on kõik vist liiga väsinud. Tagasi jõudes oli siin suhteliselt vaikne. Mõtlesime, et lähme istume siis basu ääres nagu meile kombeks juba on. Seal istusid ka meie sõbrad iiri poisid (Colin, Greg, mütsiga tüüp ja tema cheerleaderist tüdruk, kaks paksu poissi, üks näeb välja täpselt nagu Sonda Andres, niimoodi me teda kutsume ja ka Billie, sest ta on Billie nägu.) istusime siis ka meie sinna. Tegime seal niisama nalja ja jõime paar õlut, ning mängisime küsimuste mängu. Sain teada, et valged jääkarud suudavad ujuda kaldast 100m kaugusele ja inimesesüda lööb elujooksul keskmiselt 2,5 billionit korda. Samuti saime teada, et G oli parim sõber Hitleriga ja nad käisid koos McDonaldsid söömas. Natukese aja pärast läksime G-ga piljardit mängima ja Marit jäi teiste kuttidega istuma. C oli Maritist ikka väga sees aga Marit tubli tüdruk nagu ta on andis C-le 5x korvi. Samal ajal üritas G minust vormida maailma parimat piljardimängijat. Tal ei õnnestunud see väga hästi. Aga kell oli juba ka palju ja siinne öövalvur ütles meile, et kas lähete ära pubisse või oma tubadesse, sest tegelt oli juba öörahu. Aga meie ei viitsinud magama minna ja pubisse ka mitte siis läksime G-ga parki. Pargis nägi Marit ära ka kodutud ning koos G-ga uurisid neid seal päris kaua, mul hakkas juba hirm seal üksi istuda. Õnneks nad tulid kiiresti tagasi. Hiljem istusime pingi peal ja rääkisime igasuguseid lollusi näiteks: Marit arvas, et temal on kõige targem abielluda Barack Obamaga, sest ta on nii mõjuvõimas mees. G aga lubas mulle neli last ja ilusa maja Iirimaal, mille ta ise lubas veel valmis ehitada. Mina küll tahtsin kakskümmend last aga ta arvas, et läheb liiga paljuks aga lõbus oleks proovida. Lõpuks vedasime siis kõik ennast voodisse ära. 

Reede

Hommikul oli tunne nagu veoauto oleks ülesõitnud ja siis veel tagurdanud ka. Kui saime kustud, pestud ja kammitud seadsime sammud jälle Aussijobsi. Sest täna pidime täpsemalt teada saama, kus töötame ja palju palka saame. Kui sinna jõudsime ei olnud Anissat seal, ja pidime kolme aeg tagasi minema. Aja surnuks löömiseks käisime hommikust söömas ja istusime jälle pargis. Kolme aeg tagasi minnes oli seal hullult rahvast. Näiteks oli seal kutt, kelle käest küsiti kas tal on auto ja ta ütles, et jagab seda oma tüdrukuga aga võtab heameelega auto nädala sees tüdrukult ära, sest too peab niikuinii trenni tegema. Julm. Siis oli seal veel üks iirikutt oma tüdrukuga, kes elab kas siin meie hostelis, tema lollitas koguaeg ja üritas endale tähelepanu saada, see viga on tegelt vist kõigil iirlastel küljes. Siis saime ka meie lõpuks oma andmed kätte. Töö on siis mingis country pubis, kohas nimega Kojonup. Sõidame sinna esmaspäeva hommikul, nii et pühapäev saab olema väga sasimist täis päev. Palk on üldiselt hea ja majutus ja söögid on seal meile tasuta, meile nagu sobib. Eks siis esmasp saab täpsemalt teada, mis seal nagu toimub. Tagasi teel hostelisse tulid meile vastu ühed mustad noored, kes küsisid meilt raha ja meie ütlesime, et meil ei ole teile anda ja siis tema nagu, et endale on kotis õlut ju ja lõi jalaga seda kotti, õnneks õlled katki ei läinud, aga on ikka häbematu käitumine, lihtsalt lambist tulla raha küsima, äkki ma võtan rahakotti välja ja ta krabab selle lihtsalt ära ja paneb jooksu. Igatahes see pliks hirmutas meid küll nüüd natuke. Enam ei julgegi pimedas välja minna äkki hüppab peale meile kuskil, sellest ei saa arugi , ta on pimedaga nii ühte ju sulandunud. Aga nüüd oleme jälle tagasi hostelis just being bright and bubbly ja mõtleme mida teha, ehk lähme täna kuskile pubisse, vaatame, kuidas seal asjad toimuvad. Aga ennem tuleb ju kõht täis süüa. Ja pärast õhtusööki tegime oma toas vaikese lugemisklubi, kõik lugesid ja seedisid. Kui ühel hetkel hüppasin püsti ja ütlesin tüdrukutele, et hakake end nüüd valmis panema, et läheme ju kõik koos välja, selline Girls night out. See oli nii lõbus, muusika mängis ja hullult tüdrukuid sebib ringi igal ühel erinev probleem, kellel ei ole midagi selga panna, kellel ei ole juukselakki, mõni üldse vihkab oma juukseid jne. Lõbuks kui me end suure nalja ja lauluga valmis saime avastas Ellie (see uus briti tüdruk meie toas), et vihma sajab ja nagu tõsiselt sadas, selline padukas tuli, et õudne. Nu pole midagi teha, eks jääme siis sisse ja võtame mõned joogid. Natuke naljakas oli istuda seal nagu all dressed up ja ei saanudki välja minna, muidugi me kõik lootsime, et vihm jääb järgi. Seal istudes saime kuulda ikka päris huvitavaid jutte, nagu üks iirlane hoiatas meid, et igas linnas on keegi Brian, kes on linna kõige kuumem kutt ja kahjuks ta ka lonkab, aga iseloom pole tal kuigi hea ja siis ta ütles meile, et kui kohtate Brianit siis step away slowly and run for the hills. See oli päris naljakas. Siis kui vihm lõpuks üle jäi oli kell juba päris palju ja pooled tüdrukud läksid ära magama juba, aga meil eriti und ei olnud. Siis läksime E ja G basu äärde istuma ja rääkisime jõuludes, et kuidas meil neid peetakse ja kuidas neil. Nuh neil on enam-vähem see mida telekast jõulufilmidest näeb. Aga kuna basseiniala suletakse kell üks ja meie istusime seal kella poole kaheni siis me olime seal kinni, nagu loomad puuris, lõpuks meid lasti ikka sisse tagasi. Ja siis sai natuke veel all istuda ja juba suleti ka see ala, kõik saateti jälle oma tubadesse. Aga nagu ikka meil und ei olnud ja väljas oli külm ja vihma sadas, siis läksime hoopis kambakesi ühe iirlase tuppa. Aga selle toaga oli sellina naljakas lugu, et sinna pääsesid sisse ainult valitud inimesed, ja sellest kambast, mis meil oli jäi ukse taha enamus. Teine naljakas lugu oli see, et see oli poiste tuba ja seal oli nagu maast-laeni peegel, nagu mida asja, meie toas on ainult mingi pisikene vannitoa peegel, mis ei kõlba mitte kuhugi, ja neil poistel ei ole seda peeglit ju eriti vaja. Igatahes selle me tahtsime sealt kaasa võtta, aga see suhteliselt ebaõnnestus. Kui me ennast sinna tuppa ilusti sisse olime sättinud avastas keegi, et võiks mängida pudelimängu, ehk siis keerutad ja kelle peale jääb see saab valida, kas tõde või tegu ja edasi te juba teate. Aga meile tegi see nii nalja, sest viimati kui sai pudelimängu mängida olime me mingi neliteist või sinna kanti. Muidugi iirlased olid jälle või sees ja seal oli üks kutt nimega Freddy, kes nagu non-stop tüütas Maritit, aga Marit jälle, tubli tüdruk nagu ta on, andis jälle 3x korvi. Aga ta oli väga nunnu poiss tegelt ja Marit vist arvas ka nii. Igatahes me kuulasime Rihannat ja siis tuli Disturbia, ning F leidis, et Disturbia asemele sobib palju paremini Estonia, siis nad kõik laulsid seda laulu koguaeg niimoodi. Igatahes me mängisime ja laulsime seal ikka päris kaua. Aga muidugi poisid jäävad ikka poisteks ja nemad tõmbasid endal nosud ikka päris täis ja hakkasid seal muidugi vaidlema ja ennast tõestama, meie jaoks oli see ikka päris naljakas. Aga varsti viskas meil ikka päris üle ja läksime ära magama. Aga meie briti toanaaber pidi hommikul väga vara üles ärkama nii, et tal oli vist eriti paha, aga meie saime ikka ilusti magada. Hommikul läksime siis alla teed jooma nagu alati, aga nendele iiri kuttidele meeldib hullult meie ego tõsta ja nii kui me alla läksime nad hüüdsid meid ja plaksutasid meile jms. Naljakas. Aga kui saime tee joodud läksime Subway võileiba sööma ja siis tuli meile meelde, et meil on vaja töö juurde musti korralike pükse, mida meil kummalgi kaasas ei ole. Niisiis pidime minema poodidesse. Mina olin muidugi väga õnnelik, sest teab mis ajast pole saanud shoppata. Aga muidugi tekkis seal ka masekas, sest nii palju ilusaid asju oli ja oleks kõike tahtnud, aga raha ei ole ja pidime piirduma ikka sellega, mille järgi me tulime ehk siis mustad püksid. Muidugi nende otsimine võttis kaua aega, aga lõpuks leidsime sobivad. Ja maritil vedas veel eriti hästi, kassas tehti talle 30 dollarit allahindlust, nii, et väga hästi saadud. Nii nüüd jälle tagasi hostelis, loodame saada interneti, et see blogi üles panna lõpuks. Homme saame veel vist Tavoga kokku ja kui ilus ilm on siis lähme võib-olla lähme ka lõpuks ookeani ujuma ja siis ei näe teda pika aega. Aga eks me saa talle helistada, kui igatsema hakkame.  

Olgu aitab küll, päris pikk jutt tuli!

Enel

Kiire kolimine ja saime tööd vol 1

Täna ärkasime suhteliselt vara. Kuna aussijobi oli täna jälle lahti, siis tahtsime muidugi sinna varakult minna. Enel ärkas veel eriti vara ja käis söömas ja siis rääkis Pamiga, et peaks ikka ära kolima oma toast, kuna seal ikka haiseb väga rõvedalt ja nii. Pam tuli ja rääkis siis seda mulle ka ja siis otsustasime, et kolime kuuesesse tuppa kuna teised neljased toad vist ka haisevad. Siis tuli Enel ka tuppa ja hakkasime kiiresti kiiresti pakkima. Meie imestuseks ei mahtunud meie asjad üldse kottidesse ära, kuigi me pole nagu midagi juurde ostnud. Kui pakitud saime, siis tassisime asjad ülesse kolmandale korrusele ja alla minnes suutsin mina oma jala välja väänata! Sama jala, mis siis kui ma Gibsoniga jalutades välja väänasin. Ilus. Aga kuna jalg seekord paiste ei läinud, siis no worries, panin külma geeli peale ja kõndisime aussijobi. Me arvasime, et raudselt jääme väga hiljaks sinna, sest see kolimine võttis ikka korralikult aega aga endalegi imestuseks jõudsime enne Anyssat kohale. Koridoris teda oodates hakkas üks pilu pliks meiega rääkima, väga sõps üritas olla, küsis kust me pärist oleme ja mis keelt räägime jne. Me temaga eriti rääkida ei viitsinud ja siis õnneks tuli Anyssa ka juba. Läksime siis sisse. Vaatasime oma nö konkurendid üle- miskid kaks blondi tsikki, kes tahtsid sama tööd, mis meiegi siis. Õnneks saime meie enne neid Anyssaga rääkima ja siis meie suureks suureks üllatuseks oli tal meile täna töö! Mhmh. Et siis tegu on country pubiga, road house jääb ära ühesõnaga. Ja siis Anyssa helistas selle pubi omanikule ja küsis, et kas see on ok kui me natuke noored oleme ja ei räägi puhtalt inglise keelt ja nii ja siis selle koha omanik oli sellega nõus. Et siis homme saame täpsemalt teada, kus see koht on ja palju palka saame jne. Et täna oli seal aussijobis väga palju rahvast ja siis ta ei jõudnud meiega eriti tegeleda aga ütles, et job is yours, seega enam ei olegi me töötud! Naisss eks. Ja veel niipalju sellest tööst, et kuna meil kogemust ei ole, siis Anyssa ütles, et me peame käima pubides ja vaatama kuidas töö käib seal (no nt aussied räägivad ju oma slängis, keegi ei küsi et one beer please). Niiet neli päeva on meil nüüd aega käia igal pool pubides. Ilus. Pärast töö saamist pidime kuidagi tähistama eks ja läksime vahvleid sööma. Ja siis tulime hostelisse tagasi. 
Nüüd istume jälle basseini ääres, ja oh üllatust meie juurde astus üks kutt ja küsis ega me juhuslikult tööd ei otsi, et tal on pakkuda meile mingi red cross-i job. Naljakas, et kui me tööd saame siis hakkab seda nagu igaltpoolt tulema. Kuna üllatavat ilus ilm on praegu ja siis T-Bag ajab ennast kiilaks siin meie kõrval. T-Bag on nimelt üks vist itaalia tüüp, kes siis näeb välja nagu T-Bag Põgenemisest. Ta on üks naljakamaid inimesi siis hostelis (tema ongi see emo, kes jagas ühele pilule kunagi nõu, kuidas naisi sebida). Kahjuks ta lahkub homme, sest ta sai mingi töö endale. Deam nagu, kelle üle me nüüd naerame!!
Aga rohkem ei olegi vist midagi, täna läheme siis pubidesse pidutsema! :D

Marit
musi

Ilusat uue kooliaasta algust ja võib olla saame tööd vol2

Tänase esimese septembri puhul siis kõigile, kes kooliga seotud on, ilusat uut kooliaasta algust teile! 

Natuke veel eilsest. Nimelt juhtus veel sellllline ilus asi, et Aafrika kolis välja, mhmh! Uskumatu, eks. Asi on nimelt selles, et meil ja meie kõrval toal oli väike veekahjustus. Miski toru läks vist seinas katki ka siis terve tuba haises eks. Ja Aafrikale see ei meeldinud, seega nüüdsest hoiab ta oma häälitsemistega kedagi teist öösiti üleval. Ja Pam arvab ka et ta on ülbe ja isekas naine, seega ei ole me ainsad, kes teda eriti ei salli.

Täna ärkasime, nagu juba tavaks saanud, enda jaoks üsna vara, miski 9 aeg. Käisime pesus ja kuna meil on siinne tasuta söök juba suhteliselt ära tüüdanud (iga päev on miskid hommikusöögihelbed, piim, röstsai ja siis miskid moosid ja asjad, mida sinna peale panna), siis me sööma ei läinudki. Siis kui mina pesus veel olin, käis Aafrika oma viimaseid asju meie toast ära viimas, nii et ta ei plaani tagasi ka tulla. Ilus. Kuna 10 aeg pidi miski torumees tulema, siis selleks ajaks läksime ilusasti aussijobi. Teepeal nägime nt. miskit varese korjust. Nummi. Igatahes saime siis teada, et country pubi me tööle ei saa, kuna oleme liiga noored, et nemad otsivad kedagi, kes oleks vähemalt 24. No worries, Anyssa helistas siis miskile naiskale, kes otsib töötajaid road house’i (see on siis selline koht, mis asub suht pärapõrgus ja siis need, kes käivad kusagil outbackis ringi reisimas, et need siis saavad seal süüa jne), see naine tahtis vist ka vähemalt 22 aastaseid ja mitte sakslaseid, kuna me sakslased ei ole siis võib olla isegi saame sinna. Aga et me peame siis seal omavahel ka inglise keeles rääkima ja üldse on head inglise keelt vaja. No ma natuke kardan, kuna ma ei saa austraallastest ikka vahepeal üldse aru. Aga samas kui Anyssa arvab, et saaksime seal hakkama, siis äkki on meie inglise keel ka piisavat hea. Samas homme on miski fieldday farmeritel ja Anyssa läheb ka sinna ja siis äkki leiab meile sealt tööd, pidi meid igatahes promoma seal korralikult ikka. Natuke kardame seda, et äkki saame erinevatesse farmidesse, samas kui nad väga lähestikku on, siis pole hullu, et vabade päevadel ja nii saaks koos olla. Aga kuna midagi kindlat me veel ei tea, siis rohkem enne neljapäeva tööst ei räägi. 
Kui aussijobist ära tulime, mõtlesime, et läheks kinno. Filmiks valisime siis Inglorious basterds. No väga naljakas film igatahes. Põhimõtteliselt tuli sealt filmist välja nii, et Hitler ei tapnud ennast ise ära, vaid ameeriklased lasid ta maha. Soovitame kõigil seda filmi vaadata, päris ausalt ka! Väga huvitav film on igatahes. Tagasi tulles kõndis meiega selline huvitav mees, kes arvas, et me tahame tema pirukaid ära võtta(ju meil oli siis mingi pirukanägu peas), Kui ta aru sai, et me ei soovi tema pirukaid, siis ta lihtsalt kõndis meiega koju ja rääkis niisama huvitavat juttu! Igatahes see oli naljakas. 
Õhtul mängisime The Simsi natuke. Ja siis käisime all söömas ja kuna õhtul hakkas sadama, siis ei saagi täna basseini ääres istuda. Brittidel hakkas vist jälle pidu, Colin oli päris purjus juba, kui teda viimati nägime. Huvitavad on nad igatahes. 

Marit 

musi