Scarborough Beach ja vist saame tööd

Pühapäev

Laupäeval kirjutasime, et iirlased tahtsid meiega välja minna, Colin oli sellest ikka väga huvitatud. Aga siis tüübid mõtlesid, et neil ei ole raha ja siis et ei lähe ikka välja, et oleme niisama hostelis. Me siis võtsime oma traditsioonilised kohad bassu ääres sisse ja nautisime niisama sooja õhtut ja odavat Austraalia veini. Tüübid olid vaatasid sees jalgpalli, mingi ime läbi näidati siin ka normaalset Euroopa jalgpalli. Me ka korraks vaatasime seda, aga purjus britid ei ole just kõige meeldivam seltskond ja siis läksime tuppa ära hoopis. Tahtsime netist filme veel vaadata, aga viimasel ajal on peaaegu võimatu netti saada ja siis jäi see plaan ära. Muidugi Aafrika-mina olen kõige vägevam peoloom üldse-magas juba ja kuna ta norskab valjemini kui mõni mees ja räägib unes ja teeb imelikke hääli, siis on parim lahendus magama jääda kõrvaklapid peas. Miski kahe ajal tuli Pam ka tuppa ja rääkis, et nad ikkagi läksid välja aga arvasid, et me oleme juba läinud ja ei tulnud tuppa meid otsima. No worries, sest nagu ma juba mainisin, ei ole purjus britid just kõige meeldivam seltskond. 
Hommikul oli muidugi Aafrika juba kell seitse üleval ja vingus, et miks me nii kaua magame (no me ei saa normaalselt magama jääda kui siin nii külm on ja miski eit norskab kõrval eks). Me siis ärkasime miski 11 ajal (süüa jälle ei saanud), käisime pesus ja siis bussijaama, sest täna pidime Tavole külla minema (ja teda ei tahtnud me niimoodi üle lasta nagu iirlast). Täna toimus siin Perthi ümbruses mingi maastikumäng vms, igatahes sada miljonit inimest sebis ringi (kaasaarvatud siis rongi- ja bussijaamas). Kui kuidagi rahvast läbi trügitud saime, avastasime, et bussijaamast ei saagi piletit osta (blondiinid ei mõtle ju, et bussist saab ka piletit). No worries, kõndisime tagasi rongijaama ja ostsime sealt piletid. Tagasi bussijaama jõudes avastasime, et buss oli just läinud ja et peame miski 45 minutit ootama uut bussi. Jällegi no worries, kõndisime siis linna ja ostsime coca colat (põhijook siin siis meil) ja läksime keskväljakule. Meie vastas istusid kohalikud abod (aborigeenid siis), olid nagu nad ikka on, täis ja hambutud. Üks abo tahtsi vist meiega rääkima tulla, aga pärast paari sammu väsis nii ära, et jäi keskväljakule magama hoopiski. Sõps tal üritas teda äratada, aga see oli kasutu, abo ei ärganud. Igatahes, et meil oli siis aeg tagasi bussijaama minna ja varsti tuligi meie buss. Huvitav sõit oli selles suhtes, et me ei teadnud, kus maha minna. Tavo ütles vaid, et kui Coles’i supermarketit näete, siis tulge maha. Õnneks oli see ka viimne peatus (meie muidugi vajutasime ikka stopp nuppu ka enne peatust). Bussipeatuses ootas meid juba Tavo. Kõndisime siis miksi 100 meetrit ja olimegi India ookeani ääres! Ilus. 

Kuna oli suhteliselt külm, siis me ei läinud ujuma. Vesi oli ka mitte väga külm, aga soe ka mitte (minu jalad ja Eneli käed igatahes krampi ei läinud, kui vett katsusime). Ja seal rannas ei olnud ühtegi kohta, kus riideid ka vahetada. Aga et rannavalve oli siiski kohal. Selline turvaline oli. Natukese aja pärast tegi Tavo ettepaneku, et läheme tema juurde. Teised olid küll ka kodus (nad elavad seal majas siis üheksakesi), aga see meid ei seganud. Ma ei hakka siinkohal seda maja eriti kirjeldama, vaid lisan ühe pildi. Tehke ise omad järeldused. :D Ütlen vaid niipalju, et suuretoa põrandal vedeles äralõigatud varbaküüs. Ja kohalik kirik toob neile iga nädal tasuta suure kotitäie leiba (Eesti mõistes oleks see siis rohkem sai või nii). Aga vähemalt Austraalias hoolitsetakse selle eest, et backpackerid päris nälga ei sureks. :D

Igatahes, et Tavo siis tutvustas meile oma majakaaslasi ja siis vaatasime ta toa üle ja siis hakkas telekast MÄKAIVER! Mhmh. Inglane tuli ja küsis meilt, et kas see on populaarne sari Eestis. Jap, 10 aastat tagasi ainult. Aga et natuke hängisime veel seal ja siis oli meil aeg minema hakata. Kõndisime siis tagasi bussipeatusesse ja avastasime, et meil on bussini miski peaaegu tund aega. No worries, läksime tagasi ookeani äärde siis ja tegime paar pildikest (väga hea, et mul statiiv kaasas oli, saime ka koos pilti teha).

No ja kuna me ujuma ei saanud minna, siis tahtsin ma niisama seal hullata eks. Hullasin nii kaua kui üks suur laine tuli, mida ma tähele ei pannud ja siis olin ma läbimärg lihtsalt. Ilus. Aga vähemalt ma ei kukkunud või midagi sellist. Ja siis oli aeg natuke Enelil hullata. 

Vaatasime siis natuke veel surfipoisse ja siis läksime tagasi bussipeatusesse ja siis tuli ka buss. Mina muidugi pidin seal ka natuke veel hullama ja siis valasin oma tennistest pool kilo liiva bussiistmele. Ilus. Tagasi Perthi kesklinna jõudes ei pannud ma enam oma tennised jalga, kuna need olid väga liivased ja nii ja siis kõndisin paljajalu tagasi hostelisse (olin nagu paljajalu Tõnis Võsul). Kui siia jõudsime, vahetasin riided ära kuivemate vastu ja siis tuli Aafrika ja ütles, et tsikid ootavad meid juba all ja siis tuli Pam ka vaatama, et kus me oleme ja nii (tegime hommikul pliksidega plaani, et õhtul sööme koos). Ja siis läksime alla ja sõime känguruu liha! Mhmh, väga hea oli kusjuures, kuigi ma ikka koguaeg mõtlesin, et nii kahju on neid nunnukaid loomi süüa). Nüüd tulime oma tuppa tagasi, Aafrika ei maganudki õnneks, vaid kuna tal midagi teha ei ole siis avastas ta, et pole täna pesus käinud ja nüüd läks pessu siis. Ja kuna Enelil oli väga magusavajadus, siis jooksis ta üle tee asuvasse bensiinijaama ja tõi šoksi sealt ja mulle pulgakommi, mis oli väga armas temast.:)
Natukese aja pärast läks Aafrika siiski magama ja meie läksime juba traditsiooniliselt bassu äärde teed jooma. Meil on miski oma koht seal juba välja kujunenud ja nii. Ja siis otsustas ka šotlane Dave meiega liituda (Dave on siis see, kes meile hello Estons ütles). Nagu brittidele siin kombeks on, jõi ta muidugi õlut. Põhjus oli lihtne, nimelt on tal pühapäeval vaba päev ja siis esmaspäeval peab alles kella 10ks tööl olema ja no siis lihtsalt peab ju õlut jooma. Veel rääkis ta, et tema unistuste töö oleks selline, kus ta saaks terve päeva kanepit tõmmata ja juua. Ilus. Natuke rääkis ta veel meiega ja siis ütles, et me oleme väga õelad temaga ja läks tagasi sisse. Selleks ajaks olid juba iirlased ka välja ilmunud kusagilt ja siis oli neil pidu (nagu iga päev). Me istusime veel natuke väljas (siin on juba õhtuti ka suhteliselt soe ja nii, suvi tuleb ühesõnaga) ja siis läksime oma tuppa. Juba mitmendat ööd ei maganud Pam meie toas, nii et me pidime kahekesi taluma Aafrika norskamist ja häälitsemist.

Esmaspäev

Hommikul ärkasime enda jaoks ikka suhteliselt vara, miski 9 aeg ja siis jõudsime sööma ka ja nii. Täna oleksime pidanud muidu hostelist välja kolima aga me rääkisime vastuvõtu lauas nii ära, et käime aussijobis ära ja siis vaatame, kas jääme veel siia või kolime välja. Pool 11 olime aussijobis. Peale meie oli seal juba päris palju inimesi. Ootasime siis oma korra ära, millal Anyssaga rääkida saaks ja siis tuli välja, et ikkagi ei ole meile kohe tööd pakkuda, aga et umbes 2 nädala pärast algab miski country pubi töö ja et panime siis oma nimed kirja sinna, et kui midagi muud vahepeal ei tule ja kui sellele country pubi omanikule sobib, et meil ei ole eelnevat kogemust, siis läheme sinna. Ühesõnaga, jääme veel natukeseks Perthi ja Billabongi ikkagi. Käisime natuke linnas ringi ja siis tulimegi hostelisse ära. Suht tühi on siin praegu, sest kõik britid olid ka linnas ja nüüd ongi nii, et peaaegu rahu ja vaikus on (va miski üks seltskond, kes mängib vist võrkpalli või midagi).

Aga et rohkem ei olegi midagi.

Marit

musi

Helloooo Estons

Nüüd oleme jälle üle pika aja blogisoonel. Jätkame sealt kus pooleli jäime. Nii kolmapäeval tahtsime minna King’s Parki. Aga me ei teadnud, kus see täpselt on ja muidugi ei vaadanud me ka kaardilt järgi. Kusagil jõe ääres igatahes. No sõitsime siis natuke Blue Catiga ringi. Mõtlesime ühes peatuses maha minna, aga kuna me sealt ka nagu parki ei näinud, siis sõitsime kesklinna tagasi hoopis ja sealt jalutasime natuke ja siis olime hoopis ühes teises pargis. Enne seda ostsime endale ka väikesed tekikesed, kus peal olla (neist on ka öösel kasu, sest siis o nii võimatult külm lihtsalt öösel eks ja siis on hea kui on kaks tekki ja nii). Igatahes, et siis pargis lugesime raamatuid ja kuulasime muusikat ja vaatasime kuidas ühed tüübid jalgpalli mängisid. Loomulikult oli seal ka palju pilusid (neid on tõesti igal pool, nende plaan on maailm vallutada mhmh). Seal olime paar tundi ja siis helistas Tavo, et ta ikkagi ei osta autot ja jääb edasi sinna firmasse, kus töötab ja nii. No worries, meil on siiski veel aussijob ju. Nii, et siis läksime hostelisse tagasi ja olime niisama siin. 
Neljapäeva hommikul ärkasime vara (esimene kord kui me siin miksi kell 8 ärkame juba) ja siis käisime söömas ja siis kella 10ks linna ja aussijobi. Seal on ikka igasuguseid naljakaid inimesi. Nt ühed väga jube ilusad tüdrukud käivad ka seal jube tihti (me kutsume neid saksa mutantideks) . Nad tahtsid kuhugile pubisse tööle mina, aga aussijobi tädi Anyssa arvas, et see töö ikka ei sobi neile. Kohe üldse ei tahtnud neile seda tööd anda, samas meile pakkus kohe seda. :D aga kuna enamus pubid tahavad vaid ühte töötajat ja me ei taha eraldi ringi reisida, siis me loobusime sellest. Septembri keskel pidi alles algama üks pubi töö, kus on kahte tüdrukut vaja, aga me ei taha nii kaua siin Perthis niisama passida. No igatahes, et siis neljapäeval ei saanud me midagi. Jällegi no worries, sest me väga lootsime, et siis reedel saame midagi. Aga et läksime siis aussijobist ära ja tulime hostelisse ära. Õhtul istusime niisama basseini ääres ja jõime teed. Ilus oli. Suhteliselt külm, aga ilus. Aaa ja siis neljapäeval saime endale uue toanaabri ka. Miski naine, kes on pärit Lõuna Aafrika vabariigist ja kes on siis vist peaaegu aasta juba siin ringi reisinud ja siis 9 päeva pärast läheb koju tagasi. No Pamiga hakkas ta kohe hästi läbi saama, üldse tundub selline seltsiv olevat. Ja seda ka, et Pam pidi ühe oma kapi talle loovutama ja siis oli tal suur probleem, et kuidas ta ikka oma kõik asjad ühte kappi mahutab. Väga naljakas, selles suhtes, et teised peavad ühe kapiga hakkama saama, aga tema jaoks on see lihtsalt võimatu. Nüüd vedeleb meil keset tuba üks pappkast tema asjadega. Ruumi liikuda ei ole.
Reedel siis üritasime ka vara ärgata, välja tuli nii, et pool 10 ärkasime alles. Sööma me ei jõudnudki ja siis pool 11 olime jälle aussijobis. Lootusrikkalt, et äkki saab tööd ja siis saab esmaspäeval ära minna. Me oleme seal juba väga tuntud, kõik on meiega väga sõbrad ja nii. Ilus. Aga et siis selgus kurb tõsiasi, et meile siiski ei ole midagi. Suht masendav oli see. Mitte suht, vaid ikka päris masendav kohe. Ja vihma sadas ka reedel, mis tegi asja veel masendavamaks. Igatahes, et Anyssa ütles, et me kella kaheks tagasi tuleksime, et äkki saab midagi. Me siis käisime post kontoris ja saime oma pin koodid kätte ja saame nüüd oma kohalikke pangakaarte kasutada. Kuna kaheni oli ikka veel palju aega, siis tulime tagasi hostelisse ja hakkasime netist working hostale otsima. Kirjutasime siis mõned numbrid üles ja plaan oli selline, et kui aussijobist ikka midagi ei saa, siis läheme ise kuhugile working hostelisse või vaatame teadetetahvlilt, et kas keegi läheb põhja poole Broome’i või nii ja siis saaks ka sina minna (siin paljud otsivad reisikaaslasi, kellega bensiiniraha jne jagada). Nii et siis kaheks läksime tagasi aussijobi ja no tuju ei olnud tõesti just kõige parem ja nagu arvata võis, tööd ikkagi ei saanud. Kaalusime isegi miksi odava auto ostmist, lihtsalt selleks et äkki siis saaks töö, aga see koht kuhu autoga tüdrukuid vaja oli, leidis juba kellegi teise. Niisiis autot me ei veel ei osta. Anyssa arvas, et esmaspäeval peaks midagi meile ka leiduma. Ja siis me otsustasime, et ei lähe ikkagi esmaspäeval ise ära, vaid jääme siia teisipäevani (kui esmaspäeval midagi ei saa, siis läheme kindlasti ise minema). Ikka oli kõik väga masendav ühesõnaga. Otsustasime siis, et tõmbame hoopis ninad täis. Läksime bottle shopi ja ostsime kasti õlut. Võtsime miskit odavat õlut (mida siis nüüdseks võib nimetada ka niiduõluks). Läksime tagasi hostelisse ja mõtlesime, et kuna suht külm ilm on siis õhtul välja ei lähe ja istume niisama basseini ääres ja joome oma õlut siis. Aga plaanid muutuvad. Kui olime paar õlut ära joonud, rääkis Enel Aafrikaga (see LAV’i tsikk, kes meie toas on, et teda kutsume siis Aafrikaks) ja tema arvas et peaks ikka välja minema (meie teine toanaaber ei olnud asjast eriti huvitatud, kuna ta sai teada, et tal suri onu ära ja siis nagu arvata võib oli ta väga kurb. Ja siis me otsustasime, et me ei ole enam temaga nii kurjad ka ja nii). No siis jõime Eneliga veel paar õlut ja kui tahtsime välja minna, siis avastasime, et Aafrika magas juba. Jah, ise ta rääkis meile kuidas talle ikka Perthis meeldib pidu panna ja siis magas hoopiski. No aga ega see meie tuju siis ei rikkunud, läksime kahekesi hoopiski. Koha nimi kuhu läksime oli The Shead. Tasuta sai sisse ka ja nii. Ja seal oli miksi bänd ka ja nii. Väga hea bänd oli muideks. No ja siis lasti head muusikat niisama ka ja nii. Läksime siis tantsima ja siis avastasime, et kõik meessoost inimesed vaatavad ainult meid ja tantsivad meie ümber koguaeg ja et Austraalia kohalikud pliksid olid natuke kurjad meie peale (peaks mainima seda ka, et nemad olid hullult vaeva näinud endaga, samas kui meie olime nende samade riietega, millega igapäevaselt käime ja nii). No meil oli põnev igatahes. :D Igatahes et kui hostelisse tagasi jõudsime, siis olime ikka päris vässud ja tahtsime suht kohe magama minna. Aga ei, kohe kui uksest sisse jõudsime, kutsus britide ja sakslaste seltskond meid enda juurde. Colin, üks iiri tüüp, oli meil kohe päris selline hea sõber. Rääkis et tema ja ta seltskond panevad koguaeg meid tähele ja et miks me nendega üldse ei räägi ja nii ja siis põhimõtteliselt käskis meil nendega täna välja minna ja siis üks šoti tüüp lubas Eestisse tulla, kuna Eestis on ilusad tüdrukud, odav alkohol ja head peod. :D Ja siis üks tüüp tahtis ka meiega tutvuda ja kuna ta vist ei tea, et inglise keeles oleks eestlased estonians, siis ütles ta lihtsalt hello Estons! Meil on naljakas. Igatahes et me siis natuke istusime seal nendega ja siis läksime ikka magama ära. Ja seda ka, et nüüdsest oleme Emily (Enel) ja Melanie ehk Mel (Marit).
Täna magasime siis miski poole 1ni ja siis käisime korraks linnas ja siis tulime hostelisse tagasi ja tegime väikese pesupäeva, sest kõik meie riided olid ikka suht ära kantud ja mustad juba. Alguses oli plaan, et läheme iirlasele ta uude majja külla täna aga me viitsinud eriti ja siis see jäi ära. Ja siis helistas ka Tavo meile ja siis homme läheme tema juurde külla. Äkki saame ookeanis ujumas ka käia. Praegu oleme niisama hostelis, kirjutame blogi ja mõtleme, mis täna teeme.

Nüüd siis oleks kõik. Homme äkki kirjutame jälle. 

Marit

Musi

Lihtsalt ilus

Täna oli järjekordselt väga ilus päev! No tõesti nii ilus pole siis veel olnudki. Nii ilus nagu homset ei tulekski. 
Tänase päeva plaan oli minna Kings parki ja siis kinno My sisters keeperit vaatama (Enel enne mainis, et loeme seda raamatut ka) . Hommikul pärast ärkamist käisime söömas (jah, täna saime isegi õigel ajal üles) ja siis pesus ja siis hakkasime linna minema. Teepeal tuli mõte, et käiks Aussijobist ka läbi (kuna jääme siia esmaspäevani, siis alguses mõtlesime, et läheme alles neljapäeval sinna, aga meil ju koguaeg plaanid muutuvad, nii muutus ka seegi). Seal oli, nagu alati, väga palju rahvast. Otsustasime, et ootame kannatlikult, niikaua kui ise ka ikka jutule saame ja nii. Pärast paari tundi ootamist see juhtuski. Kahjuks olid enamus tööd juba selleks päevaks ära jagatud (nt kaks tüüpi meie hostelist, kellel on auto, said farmi tööle ja nii). Muide see tädi, kes otsustab, kellele mis töö läheb, arvas, et me oleme sakslased. Jah, just nii. No sakslane ma küll nüüd olla ei tahaks. Igatahes kuna kolmapäeval on aussijob kinni, siis läheme uuesti neljapäeval ja juba hommikul vara. Sealt ära minnes mõtlesime, et kell on juba liiga palju, et parki minna ja tahtsime ju ka kinno minna, seega jäi park ära täna. Läksime siis kinno ja ostsime piletid ära. Kuna filmini oli veel natuke aega, siis käisime söömas. Ja kuna ikka päris soe on juba, siis istusime niisama keskväljakul, kuulasime muusikat ja vaatasime niisama inimesi. Väga ilus oli. Varsti läksime siis kinno, väga hea film oli muide. Soovitame kõigil raamatut lugeda ja filmi ka vaadata. Kui film läbi sai, nägime kinos veel hästi palju meie hosteli inimesi. Tundub, et kõigil on aega niisama händagi ja nii, keegi vist eriti töö ei käi. Muide veel hostelist rääkides, siis tundub, et me oleme ühed nooremad siin, enamus on miski 25 või rohkem. Aga et siis pärast kino käisime natuke veel linnas ringi, otsisime kasutatud raamatute poodi, kahjuks ei leidnud. Kui hakkasime blue cati peatusesse helistas meile Tavo. Rääkis et käis täna ookeanis ujumas ja et vesi küll väga soe veel ei olnud aga ikkagi. Ja siis rääkis veel, et tahab vist mini vani osta ja et kui minekuks läheb, siis võtaks meid ka peale ja nii. Et läheks iseseisvalt farmitööd otsima. Meile see sobiks küll muidu.:D Aga et vaatab, mis sellest saab.
Ja siis veel tahaksin rääkida meie toredast toanaabrist PAMist. Ma kunagi vist mainisin, et ta kasutab minu palsamit ja nii (kui ei maininud, siis jah, seda ta teeb). No panin need asjad siis ära. Aga mis ma avastan täna hommikul-minu näovee kork on ära lõhutud, nii et seda ei saa enam kinni panna! No fakk noh! See näovesi maksab siis üle 10 doltsi, seega uut ma ka osta ei tahaks. Õnneks leidis Enel täna poest sellised odavad purgid vms, kuhu ma sain näovee ümber valada. Ja kuna täna läks iirlane ära (sai oma maja, koos basseiniga ja nii, ja siis kutsus meid ka laupäeval külla), siis saime endale ka teise kapi (PAMil on endiselt kaks kappi, nii et ma ei tea, mis siis saab kui keegi uu speaks tulema) ja nüüd on meil mõlemal oma kapp ja me saime kõikuma asjad ära panna, nii et nüüd ei saa PAM meie asju enam varastada.:D

Aga et rohkem ei olegi midagi. Läheme süüa tegema ja nii.

Marit

musi

Ootel

Täna oli täiesti tavaline päev. Kuigi täna hommikul olime ka suhteliselt väsinud, arvatavasti sellest, et siin on öösiti nii külm ja magada üldse ei saa. Marit tassis oma magamiskotti endale juba voodisse. Mina aga olen endale suurest külmast köha saanud, ei ole eriti tore, sest kurk on valus ja kui köhima hakkan siis ei tundu see lõppevat. Õnneks Maritil oli mingit köha rohtu, mis tegi asja nüüd natuke paremaks. Igatahes, nii kui hommikut söömas tulime viskasime jälle pikali ja magasime veel paar tundi. Üles tõusime selle peale, et toanaaber oli juba oma töö otsingult tagasi. Tal eriti ei vedanud. Nimelt ta on õpetaja ning ta ei rahuldunud mingi baaridaami tööga. Siis aga vaatasime, et kell on palju ning peame ka oma toimingutega alustama. Täna mõtlesime käia n-ö shoppamas, lihtsalt tutvumas siinse valiku ja hinnaklassiga pluss Maritil oli fööni vaja, sest tema eelmine on liiga võimas ning lõhub ära kõik adapterid. Hommikul oli aga meile sõnum tulnud, et meie pangakaardid on kohale jõudnud. Seega mõtlesime, et kõige pealt astume läbi postkontorist, kuhu meie kaardid saadetud olid. Tuli välja, et olime vales postkontoris, ja peame jõudma kuskile sellisesse kohta nagu London Court. Tee pealt leidsime tehnikapoe, mille nimi on Dick Smith, see oli natuke suurem variant, kui see, mis seal kaubanduskeskuses oli. Lootsime siis sealt leida Maritile uue fööni. Suure otsimise peale leidsimegi, kuskilt riiulilt ühe fööni, mis oli terve poe peale ainus. Ilma pikemalt mõtlemata, ostis Marit endale selle ainsa fööni, mis ei olnudki väga kirve hinnaga. Siis hakkasime käima mööda poode, eks nagu igalpool on siingi odavamaid ja kallemaid poode. Kuid seal tänava peal kõndides märkasime, ühte väikest ja kitsast tänavat, millele oli kirjutatud London Court, see oli koht kuhu pidime minema. See tänav oli nagu nii nunnu, mõlemal pool olid mingid poed a mini-kohvikud. Väga armas igatahes. Sealt leidsime üles ka teise postkontori, kuhu me siis tegelt minema pidime. Sealt saime siis kätte oma pangakaardid, kuid mitte pin-koode, sest need tulevad mingi teise ümbrikuga, arvatavasti sinna samasse kohta, nädala lõpu poole. Nagu täiest ajuvaba, miks ei võiks nad kõik korraga kätte anda, me peame nagu tilbendama ühest kohast teise selle pärast. Mõttetu kui minult küsida. Tulles sealt London Courtist välja, oli seal kõrval kohe kotipood, seal oli igasuguseid kotte, alates rahakottidest kuni reisikottideni välja. Sealt poest ostis Marit endale suure roosa ratastega kohvri, see on isegi suurem kui see minu roosa. See kohver teeb asjade transportimise palju kergemaks. Edasi liikusime mingisse noortepoodi, kust mina (suure otsimise peale) ostsin endale uued teksad, väga mõnnad on nad ja ei olnud eriti kallid, arvan, et see pood oli vist üks odavamaid. Pärast seda ei viitsinud enam shoppata, suht kopp oli ees juba. Käisime veel toidukas ja tulime tagasi hostelisse, kuhu me muide jääme veel nädalaks, sest paberimajandus nõuab kaua aega ja ennem ei saa linnast lahkuda. 

Nüüd chillime jälle oma toas. Iirlane on tööl, tal oli täna esimene tööpäev, ei tea kuidas läks? Loodame, et hästi. Sakslane läks jõusaali, mis on siin samas all korrusel. Ise kuhugi minna ei viitsi sest õues on külm ja kottpime ja praegu on kõik kohad kinni ka juba. Siin lõppeb enamustel töö päev kuus või isegi enne seda. Veab eks. 

Olks aitab küll, midagi huvitavat nagu näha juhtunud ei ole, eks me hoia teid kursis.

Enel

Pühapäev

Täna on pühapäev ja plaanis oli meil tänaseks käik toidupoodi ja pesu pesta. Hommikul olime suht vässud, sest vaatasime eile öösel Mariti läpakast ta lemmik filmi Hangover-it (pohmakas). Film oli väga lahe kui minu käest küsida, hästi palju musta huumorit ja muid nalju. Aga nii meile meeldibki. Lõpuks kui saime endale kargu alla aetud, magades maha jälle hommikusöögi, käisime kiirelt pesus ja siis linna toidupoodi, sest ei olnud kindlad kui kaua see üldse lahti on. Jõudsime ilusti. Toidupood oli nagu üks õige toidukas olema peab. Kaupa oli palju ja ka valikut oli palju. Enamus kraami oli muidugi meile tundmatutes pakkides, nii et ei tea kuidas üks või teine asi maitseb, aga valisime enam-vähem normaalse kauba välja. Nüüd varsti lähme süüa tegema. Täna on menüüs makaronid muna ja viineritega….nämm-nämm ja natuke juustu ka peale raputatud. Toidupoes olid suht normaalsed hinnad, üldiselt samad, mis Eestis. Muidugi ostsime ka terve hunniku vett, suure kuuese paki, sest siin on nagu koguaeg janu. Ei tea, mis värk sellega on. Ostime ka palju selliseid asju, mida peaks panema külmkappi, aga siin hostelis on juba kõik meie eest ära vallutatud, sest kõik külmkapid olid nagu pilgeni täis ja meie omad ei mahtunud enam kuskile. Tõime stuffi üles oma tuppa. Sest siin on nii külm, et me ise lähme varsti jäässe juba:D. Sellega valmis, mõtlesime, et nüüd on paras aeg minna ja üles otsida siinne pesumaja, meil oli juba hunnikus musti riideid. Kõigepealt küsisime oma toakaaslase käest, et kas ta teab, kus pesumaja on ja ta teadis ning juhatas meid sinna. Alt tuli osta tokenid, mingid mündilaadsed asjad. Ostsime kaks ühe pesu jaoks ja teise kuivati jaoks. Siis seadsime sammud maja taha. Kohale jõudes avastasime, et pesumaja asub soojakus, jah just sellised soojakud, mis ehitajatel on objektidel, sellised konteinerite moodi natukene. Et sinna sisse saada anti meile mingi võti, mida me ei saanudki kasutada, sest uks oli lahti, aga meie ei saanud ikka sisse, sest tõmbasime ust valele poole. Tõsiselt siin käivad kõik asjad teistpidi. Nii, et see nõuab väheke harjumust. Igatahes ladusime siis kogu oma kraami ühte masinasse. Pesu kestis pool tundi ja siis hakkasime laduma kuivatisse, teadmata, mida võiks panna ja mida mitte, sest ei tahtnud ju, et asjad muutuksid mingiks mini-suuruseks ja ei mahuks meile enam selga. Noppisime siis paar asjakest välja ja ülejäänud läks sisse. Kui see ka valmis sai avastasime, et midagi ei olnud kokku kahanenud….vedas. Üldiselt oli huvitav pesupäev. Nüüd hangime niisama omatoas, midagi ei viitsi teha ka. Marit loeb raamatut, tegelt me mõlemad loeme seda nii vaheldumisi. Raamatu nimi on My sisters keeper kirjutanud Jodi Picoult ja see räägib ühest tüdrukust, kes on valmis vormitud ainult selleks, et oma õele olla doonoriks igasugustes asjades. Ühel hetkel viskab tal see üle ning ta kaebab oma vanemad kohtusse, sest ta ei taha enam oma õde aidata. Oleme suhteliselt alguses selle raamatuga, vaatab, mis edasi saab.

Ok selleks korraks siis jälle kõik. 

Enel 

Perth ZOO

Täna oli väga raske ärgata, sest öösel oli lihtsalt nii külm, et üldse ei saanud magada. Et siis hommikusööki me ei saanud, sest magasime selle maha. Umbes 12 aeg hakkasime linna minema (Täna oli jälle väga ilus ilm, õnneks), umbes poole tunni pärast saime põhi pleissi Aussijobi ees Tavoga kokku (jah, lõpuks õnnestus meil ka temaga kokku saada).

Sealt edasi kõndisime sadamasse, kust läksime praamiga lõuna kaldale (South Perth) ja sealt jalutasime LOOMAAEDA! Kõigepealt käisime madusid vaatamas. Suhteliselt igav oli, sest nad lihtsalt magasid seal ja mõnda polnud üldse näha. Tore oli muidugi see, et enamus neist olid väga mürgised ja elavad siis igal pool vabalt looduses. Mõnna. Sealt edasi vaatasime natuke sisalikke (üks sisaliku kuju ikka väga ehmatas mind, sain natuke kiljuda ka) ja siis krokodille, täiesti julm kui suur üks neist ikka oli! Nägime ka ühte dingot. Suht selline nagu hulkuv koer oli. Räsitud ja nii. No ja siis nägime muidugi ka känguruud ära! Väga lebos olid nad. Ja väga armsad ka muidugi. Neil oli selline avatud ala, nt üks magas lihtsalt keset teed, temaga tegime ka pilte.

Igatahes, et sealt edasi läksime väga väga nunnukate koaalade juurde! No lihtsalt lemmarid on nad! Neid just toideti ka ja väga nunnu oli kuidas nad seal oma lehekesi närisid.:)

Siis läksime leemurite (ma vähemalt arvan, et seda nad on) juurde. Väga nunnukad oli nad ka (no muidugi et mitte nii nunnukad, kui koaalad, aga siiski). Nad ajasid sealt suht oma rida ja meie neid eriti ei huvitanud.

Sellega lõppeski Austraalia loomade osa. Edasi läksime Aafrika loomi vaatama. Nägime nt elevantide paaritumist. No mitte just kõige ilusam vaatepilt. Detailidesse ei hakka laskuma siinkohal siis. Kujutage ise ette.:D Kahjuks tiigreid ja kaelkirjakuid me ei näinudki, sest läksime neist vist mööda kuidagi kaarega. Tagasi ka ei viitsinud minna. Samas paljud loomad keda nägime, lihtsalt magasid või olid peidus, see oli natuke pettumus või nii. Aga lõvid tegid meile selle eest palju nalja. Läksime siis sinna, kus neid vaadata saab ja siis emalõvi hakkas lambist röökima eks ja siis läks sinna, kus isalõvid magasid, ajas neist ühe püsti ja läks ise sinna magama. No õige naine, mis teha! Igatahes, et lisame siis ka pildi äraaetud isalõvist.

Põhimõtteliselt selleks ajaks olime enamvähem kõik kohad läbi vaadanud ka loomaas miksi 2 ja pool tundi veetnud ning otsustasime tagasi koju minna. Läksime siis tagasi sadamasse ja sõitsime tagasi kesklinna. Seal käisime Subways söömas (tundub, et nii tuleb odavam kui ise midagi teha). Pool võileivast jätsime järgi, õhtusöögiks või nii. Igatahes, et siis läks Tavo bussipeale, et koju sõita ja meie tulime tagasi hostelisse. Pilte vaatama muidugi.:D Nüüd sõime ka teise poole oma võileivast ära ja vaatame, mis edasi saab. Paljud lähevad täna välja, ka meid kutsuti (meie lemmik PAM tegi seda), kuid me vist siiski jääme hostelisse, hoiame raha kokku ja nii. Ning siin alla „suures toas“ on ka päris põnev istuda, jälgida teisi inimesi ja nende üle naerda.:D ahah, õelad eestlased! Muide, täna nägime jälle teisi eestlasi, karjusid meile tänavapeal tere tüdrukud, kuid jällegi ei jäänud me nendega pikemat rääkima.:P

Aga et siis olekski kõik selleks korraks.

Marit

musi