Oleme siis nüüd Milduras juba natuke üle kolme nädala olnud, blogi eriti kirjutada pole viitsinud, vabandused. Aga et ma siis proovin lühidalt selle aja kokku võtta.

Esimesed päevad olid ikka väga lootusrikkad (lootus on lollide lohutus ja kuna me juba loomu poolest lollid oleme, siis lootusest me elamegi), lubati ju kohe tööd ja kõik pidi väga lill olema. Pidime juba järgmisel päeval tööle saama. Ei saanud. Siis pidime ülejärgmisel päeval tööd saama, Ei saanud. No ja nii edasi. Ootasime siis järgmise teisipäevani, ehk siis nädala, aga tööd ikka ei olnud. Siin maailmas ehk Mildura Oasis Backpackersis on nii, et kui tahad ära minna, siis pead seda teisipäeval ütlema ja siis reedeks välja kolima, aga et kui sa ütled, et lähed ära, siis võetakse su nimi tahvlilt ära ja enam nagu ei olegi lootust tööd saada. Me siis teisipäeva hommikul mõtlesime, et kui päeva jooksul tööd ei saa, siis läheme minema, seda meil ei olnud lihtsalt enam raha, et niisama tühja passida. Ja me ei olnud ainsad, et siin oli ikka palju inimesi tööta ja suht rahata. Paljud juba ütlesid hommikul, et lähevad ära. Miski nelja aeg siis tuli ülemus ise siia ja Enel mõtles, et läheb ja räägib temaga siis meie äraminekust. Aga kuna ta oli õigel ajal õiges kohas, siis sai ta tööd. Tööks oli siis miskite asjade rohimine. Jeii eks, et vähemalt ühel meist siis oli töö. Siis otsustasime, et jääme ikka siia ja et äkki saan mina ka midagi lähiajal. Enel hakkas siis süüa tegema ja ma häkkasin niisama. Järsku tuleb siis Sami ( Rastadega prantsuse tüüp, kes on manager siin) minu juurde ja ütleb, et homsest on sul töö olemas. Jeii mii eksole, olin ikka päris häpps. Läksin tahvli juurde vaatama, et kuhu ma siis lähen. Esimesel vaatamisel ma oma nime seal ei näinud ja mõtlesin, et Sami tegi lihtsalt nalja. Kuid siis märkasin, et minu nimi oli Garlic farm’i pandud. Põhimõtteliselt kerge töö, lihtsalt peab küüslauke seal pakkima ja et kuna see on siseruumis, siis ei mõjuta ka temperatuur minu tööl käimist (põllul on nii, et kui on 40 plus kraadi sooja, et siis lõpetatakse töö, samas kui saab tunni palka siis tahaks võimalikult pikalt töötada). Ja meie just enne räägiti, et Garlic farmis on niigi palju inimesi, et sinna küll kedagi juurde panna ei saa. Ütleks vaid nii palju, et Samiga tasub sõpsu olla! :D

Nüüd on nii, et Enelil on see töö valmis ja järgmine nädal peaks siis midagi uut saama. Mina olen ikka küüslaugu jumalanna, Sami ütles, et kolmeks kuuks peaks kindlasti tööd olema.

Aga et kui me ei tööta, siis on pidu. Näiteks see nädal otsustasime, et tähistame igat päeva. Ma arvan et see oli SiimoRisto (kaks Eesti tüüpi siin) mõte. Igatahes meiega liitusid veel osad prantslased ja üks saksa pliksike ja oli lõbus. Ja nädalavahetustel korraldatakse meie siin pidusid, kus lemmikud saavad tasuta jooke, mhmh ilus elu. Prantslased hullutavad meid siin ikka korralikult.

Ühesõnaga ei kurda!

Musi

Marit