Nii mina igatahes kindel ei ole aga ma arvan, et 3.jaan vastu 4.jaanuarit oli täiskuu, sest meie toas käis selline möll, et te ei kujuta ettegi. Nii ma ei teagi kus alustada. Kõik algas sellest, kuidas üks meie toakaaslane (iirlane) tuli koju, täis nagu tinavile. Eks ta natuke hullutas meid siin, aga ega tal eriti pikka juttu ei olnud ka, sest uni oli suhteliselt kerge tulema. Aga nii kui ta hakkas voodisse ronima, kadus tasakaal ära ning opsti alla ta lendaski, mis oli tegelikult suhteliselt naljakas, ning tundus, et eriti haiget ta ka ei saanud, nii et õnnelik õnnetus. Peab veel ära mainima, et eelmine öö tegi ta jälle nalja, aga see kord oli tal keset ööd ämblik voodis ning suurest ehmatusest kargas ta ikka päris kiiresti püsti. Mina veel unesegane ning üritasin siis tüüpi rahustada, et relax ja it’s gonna be ok. Alles hommikul sain teada, et tal oli ämblik voodis, sest öösel ei saanud ma tast midagi aru. Ok tagasi siis eelmise öö juurde. Lõpuks sättisid kõik ennast siis n-ö enam-vähem magama, mis oli siis umbes kella kahe aeg. Ja umbes siis tunni aja pärast hakkas möll pihta, kõigepealt hakkas väike-pilu, midagi oma keeles mölisema, ning siis hakkas suur-pilu põhimõtteliselt röhitsema. Ok me siis Maritiga natuke hullume ja itsitame kui äkki hakkab shoti tüüp rääkima „You’r so beautiful, do you want me?...no…fair enough“ Siis kiskus asi ikka täiesti ära, sest mina ei saanud naeru enam üldse pidama ja tüüp lasi veel midagi unesegaselt aga rohkem ma aru ei saanud. Mingi aeg lendas siis maja ette mingi kamp parme, kes muudkui mölisesid ja mölisesid ja absoluutselt järgi ei jätnud. Lõpuks viskas iirlasel ikka täiega üle ning ta lendas uksest välja nagu püssikuul, jooksis üles ning sõimas nendel näod ikka täiega täis. Ja siin jälle üks erinevus eesti ja austraalia vahel. Eestis oleks sellise sõimamise eest ikka kohe jalaga näkku saadud aga austraalias jäädi vait ning mindi minema. Ilus. Aga kuna kell oli juba parajalt palju hakkas iirlasel juba vaikselt ka pohmakas tulema, ning tüüp käis koguaeg vett joomas, ja siis tassis endale voodi juurde kapi peale ka klaasitäie. Mina ei saanud üldse magada ning pidin koguaeg asendit vahetama siis ma seal voodis siplesin ning äkki kukkus mu telefon alla, lükkas ümber selle vee klaasi ning šotlase voodi oli täiega märg. Shoti tüüp ärkas oma erootilisest unenäost ikka täis paanikaga üles. Leidsime siis telefoni üles ning tüübi voodi sai ka enam-vähem kuivaks, aga me maritiga ikka ei suutnud naerupahvakuid tagasi hoida ning läksime hoopis toast välja, et saaks siis korralikult välja naerdud. Natukese aja pärast liitus meiega paanikas shoti tüüp. Siis me seal istusime kolmekesi ja naersime umbes poole viie aeg ronisime tagasi voodisse, et äkki nüüd saab magada. Ja natuke saigi. Pidime maritiga juba pool 9 üles ärkama, et tööbüroosse minna. Häda ja vaevaga me püsti ka saime ning teekond võiski alata. Alguses teadsime, et see büroo on Clearance st, aga ei olnud leidsime, et ta asub hoopis George st, aga seal ka ei olnud, helistame….vale nr, helistame teisele numbrile, vastust pole. Selline asi nagu see tööbüroo siin linnas puudub. Mina ei tea, no ajas kettasse. Läksime siis Starbucksi ja jõime kohvi/teed, meel jälle rõõmsam. Tulime koju ära häkkasime niisama, ning siis läks marit amyga välja, mina jäin koju sest mina olen haige ja paha on olla koguaeg. Marit käis siis pannkooke söömas…nämm-nämm, tahan ka. Mina haisen rohtude ja küüslaugu leiva järgi, elu on ikka lillkapsas

Homme sõidame siis Griffinisse ja vaatab, mis siis seal saama hakkab.

Olge tublid

Musi

Enel