Nii järgmisel hommikul tõime oma auto parklast ära ning sõit võiski alata. Kõigepealt oli vaja välja nuputada kuidas linnast välja saab. Olin siis otsinud netist välja kõik tänava nimed jne, esmapilgul ei tundunudki eriti raske, aga meid teades siis sõitsime pööramiskohast mööda. Ning linna hakkas tekkima aina rohkem autosi, ning valgusfoori taga seisime umbes 3punast ja 3rohelist, ei olnud eriti ilus, aga siis tegime valest reast parem pöörde ja asjad läksid kohe palju ilusamaks. Ning varsti olimegi tunnelis kust sai siis maantee peale. Muidugi räägitakse, et austraalias maanteemaksu ei ole, siis meie satume ikka sellisele kus on, õnneks oli see ainult 3,80. Nii sõitsime siis Griffithi poole, tee oli väga pikk ja väsitav. Mõtlesime, et kuna seal on palju working hostele, siis mahume meiegi kuskile ära ja saame tööd ja elu hakkab normaalseks minema. Nii esimene hostel nägi välja nagu sanatoorium, sisse sinna niisama ei saa, tuleb kella helistada, ukse peal on silt „Sissetungijad lastakse maha ning neid kes ellu jäävad lastakse uuesti“. Võtsime julguse kokku ja helistasime kella, välja tuleb mingi ülbik, kes ütles, et vabu kohti ei ole ja tõmbas ukse kinni, ilus. Järgmine hostel pidi asuma natuke linnast väljas, aga mida ei ole on see hostel, sõitsime tükk aega ringi aga üles ei leidnud, telefoni ka vastu ei võetud. Kuna oli juba nii hilja ja me olime hullult väsinud ja masekas, siis tuli otsida mingi koht kus ööbida, läksime siis karavanparki…jälle. Mõtlesime veel, et hommik on õhtust targem, kes küll sellise lolluse välja mõtles. Õhtul hakkasime hullult netis häkkima, et kas mingit tööd kuskil nagu toimub või mitte. Leidsime paar asja Griffithis, plus on seal veel üks hostel kuhu me ei jõudnud. Ning siis vaatasime ka lähedal asuvaid linnu, et mis seal toimub. Lõpuks leidsime, et oleme liiga masekas ja ega täna õhtul enam midagi teha ei saa, läksime siis ära telki ning hakkasime Twilighti vaatama….jälle. Filmi vaadates tundus koguaeg, et mingi loomake on meie telgi juures ning üritab sisse saada, muidugi olime kindlad et see on mingi pagana uss, lõpuks viskas üle ning läksin välja vaatama, et mis toimub, oh üllatust ei olnud seal midagi..tüng. Üritasime siis magama jääda, ning kuni mingi ajani see isegi õnnestus, ärkasin selle peale üles, et keegi hakkas meie telgi ümber käima ning imelikke hääli tegema (või oli see marit, kes ka haige nüüd ja sonis midagi). Ning umbes tund-paar, kestis see jama, aga siis ma ei julgenud enam välja minna, ning see kes seal ümber käis õnneks sisse ka ei üritanud tulla, suht hirmuäratav oli see, süda tagus nagu 120 k/m, õudne. Mingi aeg jäi siis tammumine järgi ning ma sain uuesti magama jääda. Hommikul ärkasime suht varakult, et sealt nõmedast karavanpargist minema saada, ning kiiresti hakkata tööd otsima. Üritasime veel leida seda hosteli, mis oli linnast väljas aga see sitt oli ikka kadunud. Käisime siis läbi sealsed tööbürood aga ei miskit. Ainuke võimalus veel seal linnas oli siis viimane working hostel. Läksin siis sinna, ja kujutage ette hosteli ümber olid nagu mingid meeletud müürid, kuskilt sain siis sisse, et vastuvõttu minna, aga seal ei olnud kedagi, muidugi oli jälle mingi nõme sildike üleval, et seal ei tohiks üldse niisama olla, täis vangla. Keerasin siis otsa ringi, et lähen minema, aga uks lukus, välja ka ei saa enam, nagu mis mõttes. Nüüd olengi seal kinni ja mind lastakse maha. Läksin siis koputasin mingile suvakale uksele ja palusin, et mind välja lastakse, tüüp oli tore ja lasi mind välja aga päris, et kuidas ma sisse sain, et siin põhimõtteliselt ei tohi kedagi olla. Jummala hirmus värk ikka seal linna, üldse ei tahtnud seal enam olla. Hakkasin siis läbi helistama lähedal asuvate linnade working hostele, et äkki õnnestub, selline masendus oli peal juba ja kõik tundus kuidagi nii pekkis ja nõme ja me olime ikka täiega põhja vajunud. Helistasin siis ja mitte keegi vastu ei võta telefoni, nu kurat milleks see sul üldse on. Jätsin siis sõnumeid ja asju, keegi muidugi tagasi ei helistanud. Lõpuks võttis keegi ikka vastu ka, ning ütles, et ma olen ikka õnnelik inimene, et neil on tööd ja vabu kohti ka. Ilus. Alguses ei suutnud ma seda üldse uskuda, et nüüd vist õnnestubki. Pidime siis Griffithist sõitma sellisesse kohta nagu Mildura. Jõudsime siis siia ilma suuremate viperusteta, auto kuumenes ainult ühe korra üle. Sest siin maailmas ikka päris palav. Nii kõik juba ootasid meid ja puha, ilus vastuvõtt. Anti siis meile nõud ja linad, toavõtmed ning meilt võeti palju raha. Elame maritiga erinevates tubades…naljakas. Siin on kõik ilus, köök on hiiglama suur, bassein on, väljas on nagu baar, autoparkla on, see on kõige ilusam, et selle eest ei pea eraldi maksma. Igal hommikul pannakse siis tahvlile tööd ja asjad ning sinu nimi sinna kuhu sa minema pead, meie arvatavasti saame siis reedel tööle, sest siis hakkab uus nädal, praegu puhkame siis nata. Tööd on täiesti varieeruvad, farmitööd, puuvilja korjamist, pakkimist jne. Kõik igatahes tundub praegu väga ilus, ja ehk tõesti hakkavad asjad nüüd ülesmäge minema. Loodame

Enel

musi