Neljapäev

Eilsest päevast siis veel nii palju, et kui ennem elas seal kuueses toas, kus me praegu oleme, kaks inimest siis nüüd on seal full house. Nimelt kolis eile sisse ka veel üks inglise tüdruk, kes on Brightonist. Üldiselt tore tüdruk. 
Teeks ka väikese vigade paranduse, et kui me ennist kirjutasime Pamist halvasti siis nüüd võtame selle kõik tagasi. Tegelikult on ta väga lahe ja abivalmis tüdruk, kohe kahju on teda maha jätta. Võimalik, et me kohtume temaga vana-aastaõhtul Sydneys.
Kuna me saime endale töökoha siis oli vaja seda ikka ka väärikalt tähistada, ja läksime õhtul otsima bottle shopi. Siin on asjad nii, et alkoholi müüakse ainult teatud poodides, mitte nii nagu eestis, kus saab seda igalt poolt. Aga lõpuks ikka leidsime ühe kust sai alksi. See oli selline tore bottle shop, mis oli ühes restorani ja kohvikuga. Võtsime sealt endale 2x6 õlut. Seal oli üks väga tore meesteenindaja, kes naljatas meiega. Tagasi tulles hakkasime õllesi kergelt lahjendama. Üldiselt oli meil plaan minna välja kuskile lõbutsema. Mõtlesime siis, et läheme The Shed’i, aga sinna jõudes avastasime, et seal ei toimu täna mingit erilist pidu, sest see oli suhteliselt tühi. Üle tee oli seal koht nimega The Deen, kus oli nagu hullult rahvast. Otsustasime siis, et läheme sinna. Seal oli muidugi ka järjekord ja kui meie kord kätte jõudis küsis turvamees kaasaarvatud passile ka krediitkaarti, ning kuna meil seda kaasas ei olnud siis meid sisse ei lastud. Aga no worries, kõndisime tagasi hostelisse ja võtsime oma kaardid, sest siis oli asi juba põhimõttes. Sinna tagasi jõudes oli uus probleem, nimelt Marit sai küll suht valutult sisse, aga minu käest küsiti palju ma joonud olen, ma ütlesin, et mõned õlled ja tema ütles, et kas see on kuus või seitse, mina selle peale, et ei rohkem nagu kaks, kolm. Nii lõpuks kui sisse saime avastasime, et see koht on ikka täiega nõme, muusika oli kehva ja rahavast oli ka liiga palju. Ainuke ilus asi selle asja juures oli see, et Dave oli ka seal, ta karjus üle tantsuplatsi meile Helloo estons, nagu talle juba kohane on ja andis meile suure kalli. Mõtlesime, et lähme siis tagasi ja vaatame mis pidu hostelis toimub, sest nagu siin kohane käib Billabongis igapäev pidu v.a esmaspäev, sest siis on kõik vist liiga väsinud. Tagasi jõudes oli siin suhteliselt vaikne. Mõtlesime, et lähme istume siis basu ääres nagu meile kombeks juba on. Seal istusid ka meie sõbrad iiri poisid (Colin, Greg, mütsiga tüüp ja tema cheerleaderist tüdruk, kaks paksu poissi, üks näeb välja täpselt nagu Sonda Andres, niimoodi me teda kutsume ja ka Billie, sest ta on Billie nägu.) istusime siis ka meie sinna. Tegime seal niisama nalja ja jõime paar õlut, ning mängisime küsimuste mängu. Sain teada, et valged jääkarud suudavad ujuda kaldast 100m kaugusele ja inimesesüda lööb elujooksul keskmiselt 2,5 billionit korda. Samuti saime teada, et G oli parim sõber Hitleriga ja nad käisid koos McDonaldsid söömas. Natukese aja pärast läksime G-ga piljardit mängima ja Marit jäi teiste kuttidega istuma. C oli Maritist ikka väga sees aga Marit tubli tüdruk nagu ta on andis C-le 5x korvi. Samal ajal üritas G minust vormida maailma parimat piljardimängijat. Tal ei õnnestunud see väga hästi. Aga kell oli juba ka palju ja siinne öövalvur ütles meile, et kas lähete ära pubisse või oma tubadesse, sest tegelt oli juba öörahu. Aga meie ei viitsinud magama minna ja pubisse ka mitte siis läksime G-ga parki. Pargis nägi Marit ära ka kodutud ning koos G-ga uurisid neid seal päris kaua, mul hakkas juba hirm seal üksi istuda. Õnneks nad tulid kiiresti tagasi. Hiljem istusime pingi peal ja rääkisime igasuguseid lollusi näiteks: Marit arvas, et temal on kõige targem abielluda Barack Obamaga, sest ta on nii mõjuvõimas mees. G aga lubas mulle neli last ja ilusa maja Iirimaal, mille ta ise lubas veel valmis ehitada. Mina küll tahtsin kakskümmend last aga ta arvas, et läheb liiga paljuks aga lõbus oleks proovida. Lõpuks vedasime siis kõik ennast voodisse ära. 

Reede

Hommikul oli tunne nagu veoauto oleks ülesõitnud ja siis veel tagurdanud ka. Kui saime kustud, pestud ja kammitud seadsime sammud jälle Aussijobsi. Sest täna pidime täpsemalt teada saama, kus töötame ja palju palka saame. Kui sinna jõudsime ei olnud Anissat seal, ja pidime kolme aeg tagasi minema. Aja surnuks löömiseks käisime hommikust söömas ja istusime jälle pargis. Kolme aeg tagasi minnes oli seal hullult rahvast. Näiteks oli seal kutt, kelle käest küsiti kas tal on auto ja ta ütles, et jagab seda oma tüdrukuga aga võtab heameelega auto nädala sees tüdrukult ära, sest too peab niikuinii trenni tegema. Julm. Siis oli seal veel üks iirikutt oma tüdrukuga, kes elab kas siin meie hostelis, tema lollitas koguaeg ja üritas endale tähelepanu saada, see viga on tegelt vist kõigil iirlastel küljes. Siis saime ka meie lõpuks oma andmed kätte. Töö on siis mingis country pubis, kohas nimega Kojonup. Sõidame sinna esmaspäeva hommikul, nii et pühapäev saab olema väga sasimist täis päev. Palk on üldiselt hea ja majutus ja söögid on seal meile tasuta, meile nagu sobib. Eks siis esmasp saab täpsemalt teada, mis seal nagu toimub. Tagasi teel hostelisse tulid meile vastu ühed mustad noored, kes küsisid meilt raha ja meie ütlesime, et meil ei ole teile anda ja siis tema nagu, et endale on kotis õlut ju ja lõi jalaga seda kotti, õnneks õlled katki ei läinud, aga on ikka häbematu käitumine, lihtsalt lambist tulla raha küsima, äkki ma võtan rahakotti välja ja ta krabab selle lihtsalt ära ja paneb jooksu. Igatahes see pliks hirmutas meid küll nüüd natuke. Enam ei julgegi pimedas välja minna äkki hüppab peale meile kuskil, sellest ei saa arugi , ta on pimedaga nii ühte ju sulandunud. Aga nüüd oleme jälle tagasi hostelis just being bright and bubbly ja mõtleme mida teha, ehk lähme täna kuskile pubisse, vaatame, kuidas seal asjad toimuvad. Aga ennem tuleb ju kõht täis süüa. Ja pärast õhtusööki tegime oma toas vaikese lugemisklubi, kõik lugesid ja seedisid. Kui ühel hetkel hüppasin püsti ja ütlesin tüdrukutele, et hakake end nüüd valmis panema, et läheme ju kõik koos välja, selline Girls night out. See oli nii lõbus, muusika mängis ja hullult tüdrukuid sebib ringi igal ühel erinev probleem, kellel ei ole midagi selga panna, kellel ei ole juukselakki, mõni üldse vihkab oma juukseid jne. Lõbuks kui me end suure nalja ja lauluga valmis saime avastas Ellie (see uus briti tüdruk meie toas), et vihma sajab ja nagu tõsiselt sadas, selline padukas tuli, et õudne. Nu pole midagi teha, eks jääme siis sisse ja võtame mõned joogid. Natuke naljakas oli istuda seal nagu all dressed up ja ei saanudki välja minna, muidugi me kõik lootsime, et vihm jääb järgi. Seal istudes saime kuulda ikka päris huvitavaid jutte, nagu üks iirlane hoiatas meid, et igas linnas on keegi Brian, kes on linna kõige kuumem kutt ja kahjuks ta ka lonkab, aga iseloom pole tal kuigi hea ja siis ta ütles meile, et kui kohtate Brianit siis step away slowly and run for the hills. See oli päris naljakas. Siis kui vihm lõpuks üle jäi oli kell juba päris palju ja pooled tüdrukud läksid ära magama juba, aga meil eriti und ei olnud. Siis läksime E ja G basu äärde istuma ja rääkisime jõuludes, et kuidas meil neid peetakse ja kuidas neil. Nuh neil on enam-vähem see mida telekast jõulufilmidest näeb. Aga kuna basseiniala suletakse kell üks ja meie istusime seal kella poole kaheni siis me olime seal kinni, nagu loomad puuris, lõpuks meid lasti ikka sisse tagasi. Ja siis sai natuke veel all istuda ja juba suleti ka see ala, kõik saateti jälle oma tubadesse. Aga nagu ikka meil und ei olnud ja väljas oli külm ja vihma sadas, siis läksime hoopis kambakesi ühe iirlase tuppa. Aga selle toaga oli sellina naljakas lugu, et sinna pääsesid sisse ainult valitud inimesed, ja sellest kambast, mis meil oli jäi ukse taha enamus. Teine naljakas lugu oli see, et see oli poiste tuba ja seal oli nagu maast-laeni peegel, nagu mida asja, meie toas on ainult mingi pisikene vannitoa peegel, mis ei kõlba mitte kuhugi, ja neil poistel ei ole seda peeglit ju eriti vaja. Igatahes selle me tahtsime sealt kaasa võtta, aga see suhteliselt ebaõnnestus. Kui me ennast sinna tuppa ilusti sisse olime sättinud avastas keegi, et võiks mängida pudelimängu, ehk siis keerutad ja kelle peale jääb see saab valida, kas tõde või tegu ja edasi te juba teate. Aga meile tegi see nii nalja, sest viimati kui sai pudelimängu mängida olime me mingi neliteist või sinna kanti. Muidugi iirlased olid jälle või sees ja seal oli üks kutt nimega Freddy, kes nagu non-stop tüütas Maritit, aga Marit jälle, tubli tüdruk nagu ta on, andis jälle 3x korvi. Aga ta oli väga nunnu poiss tegelt ja Marit vist arvas ka nii. Igatahes me kuulasime Rihannat ja siis tuli Disturbia, ning F leidis, et Disturbia asemele sobib palju paremini Estonia, siis nad kõik laulsid seda laulu koguaeg niimoodi. Igatahes me mängisime ja laulsime seal ikka päris kaua. Aga muidugi poisid jäävad ikka poisteks ja nemad tõmbasid endal nosud ikka päris täis ja hakkasid seal muidugi vaidlema ja ennast tõestama, meie jaoks oli see ikka päris naljakas. Aga varsti viskas meil ikka päris üle ja läksime ära magama. Aga meie briti toanaaber pidi hommikul väga vara üles ärkama nii, et tal oli vist eriti paha, aga meie saime ikka ilusti magada. Hommikul läksime siis alla teed jooma nagu alati, aga nendele iiri kuttidele meeldib hullult meie ego tõsta ja nii kui me alla läksime nad hüüdsid meid ja plaksutasid meile jms. Naljakas. Aga kui saime tee joodud läksime Subway võileiba sööma ja siis tuli meile meelde, et meil on vaja töö juurde musti korralike pükse, mida meil kummalgi kaasas ei ole. Niisiis pidime minema poodidesse. Mina olin muidugi väga õnnelik, sest teab mis ajast pole saanud shoppata. Aga muidugi tekkis seal ka masekas, sest nii palju ilusaid asju oli ja oleks kõike tahtnud, aga raha ei ole ja pidime piirduma ikka sellega, mille järgi me tulime ehk siis mustad püksid. Muidugi nende otsimine võttis kaua aega, aga lõpuks leidsime sobivad. Ja maritil vedas veel eriti hästi, kassas tehti talle 30 dollarit allahindlust, nii, et väga hästi saadud. Nii nüüd jälle tagasi hostelis, loodame saada interneti, et see blogi üles panna lõpuks. Homme saame veel vist Tavoga kokku ja kui ilus ilm on siis lähme võib-olla lähme ka lõpuks ookeani ujuma ja siis ei näe teda pika aega. Aga eks me saa talle helistada, kui igatsema hakkame.  
Olgu aitab küll, päris pikk jutt tuli!

Enel