Nii, kõige tähtsam on see, et täna paistis päike ja vihma sadas ka miski 10 minutit vist ainult. Ilus. Väga ilus. Kuna me eile ei saanud loomaaeda minna, siis mõtlesime seda teha täna. Aga kuna me saame homme Tavoga kokku ja tema tahab ka loomaaeda minna, siis otsustasime, et täna läheme hoopiski Fremantle’sse. Fremantle on sadamalinn, mis asub Perthist umbes 19 km kaugusel. Meile räägiti, et seal on väga ilus (meie lemmik toanaaber, kes on hõivanud kolm kappi neljast ja kes minu arvates kasutab MINU juuksepalsamit, soovitas meil minna šokolaadivabrikusse nt). Igatahes, et kui olime oma tasuta hommikusöögi ära söönud, siis kõndisime linna. Alustasime oma päeva lemmikkohas Aussijobis, seal me täna eriti palju targemaks ei saanud, või kui siis ainult nii palju, et kui omad autot, siis on lihtsam tööd saada. Seal kohtasime VIST ka esimesi eestlasi (pole kindlad, kuna alguses tundus et nad räägivad eesti keelt, siis aga et ei räägi ja siis tundus et jälle räägivad). Nii sealt läksime siis rongijaama. Ütleks ainult nii palju, et piletite ostmine oli täiesti võimatult keeruline, nüüd saame ka sellest õnneks aru. Peaks mainima, et me oleme ikka väga osavad inimesed. :D Igatahes, pärast poolt tundi rongisõitu olimegi kohal. Esmamulje, nagu meile kohane, ei olnud just suurem asi. Jalutasime siis natuke mööda peatänavat ja siis hakkas SADAMA! Kuna vihmaga me eriti kõndida ei tahtnud, siis läksime söögikohta Ali Baba and 40 dishes. Sealt ostsime juba Inglismaal lemmikuks saanud fish and chipse ja coca colat muidugi. Sealt väljudes enam õnneks ei sadanud ja siis otsustasime minna ookeani äärde. Et võiks ju selle India ookeani ka ära näha või nii.:D Sinna me jalutada muidugi ei tahtnud, seega sõitsime Orange CATiga (nagu Perthis need tasuta bussid, ainult et siis oranži värvi). 

Sinna jõudes avastasid blondid eestlased, et mere ääres on ikka väääga külm. Aga ei olnud midagi teha, sest ookeani tahtsime ju näha. Väga tore oli.


Sealt edasi läksime kaile, kus meiega liitus minu igipõline sõber (jah just nii, mul on siin täiesti oma sõber. Ta jälitab mind, ma näen teda iga päev ja igal pool. Ta natuke hirmutab ka mind.

Kail oli peale minu sõbra veel üks väga ilus mälestusmärk meremeestele, kes olid merel hukkunud.


Aaa ja siis Austraalias on ühed väga huvitavad puud. Nende lehed meenutavad nagu palmi, samas kujult on nad nagu kuused, ning lõhnavad nagu männid. Väga sürr.


Igatahes, kailt jõudsime sõjatsooni. Päris ausalt ka! Nimelt toimus ühes pargis papagoide sõda! Jah, neid oli seal sadu, kõik olid ühesugused valged ja tiibade alt kollased. Ühtegi värvilist ei olnud (selle oleks ma koju isale saatnud). Ühest rahulikumast õnnestus meil ka pilti teha.

Edasi läksime vangi. Ei ei, meid ei pandud vangi, me ise vabatahtlikult läksime sinna! Aga et see on miski vana Fremantle’i vangla, kus nüüd toimuvad ekskursioonid. Nt. meid iseenesest huvitas mingi selline tõrvikutega eelnevate vangide poolt kaevatud tunnelites käimine, aga see maksab 60 doltsi, seda raha meil aga ei ole. Seega järgmine kord. Äkki. Kui raha on. Võib olla. Kunagi hiljem.


Sealt edasi läksime šokolaadivabrikusse (Jah, sinna mida PAM soovitas). Kahjuks olid masinad juba kinni ja šokolaadi valmimist me ei näinud, kuid siiski olime jõudnud Eneli õnneliku kohta. Seal sai tauta näidised süüa ja igast kraami kaasa osta, mida me ka otseloomulikult tegime (mina ostsin väikese šokolaadikoaala, mida ma mitte kunagi süüa ei raatsi, Enel ostis aga veoauto kooma erinevat šoksi kokku, päris ausalt ka). Eneli lemmik on šoks, mille peale on kirjutatud Eat in emergency (süüa ainult hädaolukorras). Seda sööb ta siis kui ta selle ülesse leiab (jah, kuri Marit peidab selle ära). Siis otsustasime, et kell on juba piisavalt palju ja hakkasime rongijaama minema. Arukad blondiinid tulid bussist muidugi üks peatus varem maha ja seega pidid rongijaama kõndima. Ilus.

Igatahes nüüd TÄHELEPANU neile, kes ütlesid, et siin maal ei ole palme (eriti sulle Karla)! Tänu sellel, et me kõndisime rongijaama, saime ühe ilusa pildi teile tõestamaks vastupidist.

Lõpuks jõudsime tagasi rongijaama ja sõitsime Perthi tagasi. Siia jõudes otsustasime, et nüüd hakkame jooma. Nii on. Sorri vanemad. Olete eeskujulikud tütred kasvatanud. Igatahes mõeldud, tehtud, läksime woolworths’i. Läksime siis sisse ja keegi karjus seljatagant tere! Nimelt said eestlased alkopoes kokku (kus mujal eksole). Tuimad eestlased nagu me oleme, ütlesime tere vastu ja läksime oma teed, siiski nüüd oleme kindlad, et nägime eestlased ära. Ilus.

Lisaks veel seda, et siin ei ole elektroonika poes fööne müüa! Olen frustreeritud. Mage. Mina igatahes enam juukseid ei pese. Paari kuu pärast näete mu uusi rastasid. Igatahes, kui kellelgi on fööni, mis ei lõhu adapterid, siis PALUN saatke!
Hostelisse tagasi jõudes avastasime, et siis on päris palju uusi nägusid. Ei meeldi meile eriti. Aga selle eest läksid peaaegu kõik (va kaks tsikki) pilud linnapeale laiama (kaasaarvatud kõigisõber ehk pilu, kes käib kõigile närvidele). Igatahes, et kui meie läksime alla sööma siis istusid meie ees kaks tüüpi, üks pilu ja teine emo. Emo andis pilule nõu armuasjades (ps. neil oli kast õlut kõrval seega ei tea kui adekvaatne nõu see oli). Nõusid pesema minnes nägime kuidas tüüp pilu kahte pilu tsikki sebis. Aga bad luck, korvi sai. Ilus. Seega meie leiame, et emo peaks oma nõuandeid uuendama. 
Nüüd istume oma toas, iirlane (meie normaalne toanaaber siis) läheb ka linnapeale laiama. Ta on arst ja teenib 700 doltsi nädalas, seega ta võib seda endale lubada. PAM (meie mitte nii normaalne toanaaber Saksamaalt) töötab siin samas hostelis, aga tema raha ei teeni (selle eest saab siin tasuta elada), seega tema linnapeale ei lähe. Ei saa seda lubada või nii. Ka meie ei saa endale linnapeale minekut lubada, seega veedame reede õhtu roosat austraalia veini juues(kruusist, kuna pokaale siin ei ole).
Rohkem nagu midagi praegu ei olegi.


Marit kirjutas, Enel nõustas.

musi